1

Mõnikord on plaanid selleks, et need ei toimiks. Selle tuuri eellugu on nii pikk, et ei viitsi sellest kirjutada ja ammugi lugeda. Lühidalt oli stardilugu järgmine. 03-05.10 toimub Helsinkis mess Finnsec. Meie Soome partnerid otsustasid sellel messil presenteerida "Rosenbaueri" tuletõrjeautot ja "Metz" redelautot. Mõlemad masinad olid muidugi omal kodumaal, esimene Austrias ja teine Saksamaal. Probleemiks oli nende saamine Soome. Lahendina pakuti meile (mulle ja Innarile) need sealt mööda maad Rostocki sõidutada ja sealt laevaga Helsinkise messile. Algselt pidime lendama Viini ja Viinist rongiga sõitma Leondingisse. Võtma sealt tuletõrjeauto ja liikuma Saksamaale Karlsruhesse. Saama sealt redelauto ja minema Soome. Pärast 10 plaani muutust oli seis järgmine: mõlemad Viini, mina sealt Leondingisse, Innar Karlsruhesse. Päev enne lendu selgus aga, et "Rosenbauer" saadab oma masina rongiga Rostocki. Üllatus oli muidugi suur, sest asjad olid pakitud ja piletid ostetud. Õnneks meie mõistus ei lõppenud ja otsustasime ikkagi lennata Viini, minna sealt koos Karlsruhesse, võtta redelauto..... jne.
Ühest otsast oli see tobe aga teisest jällegi hea. Vaatamata sellele, et olen Austrias käinud oikuipaljukordi, ei olnud ma peatunud kordagi Viinis. Vana kombe kohaselt läks lennuk jällegi ropp vara hommikul. Maandusime Viinis ainult ühe probleemiga, hotelli ei olnud. Lennujaamas ajasime oma asjad korda ja meile leiti magamine suht-koht kesklinnas. Hotell oli nagu hotell ikka. Jõudsime sinna rongiga keskpäevaks. Kuna oli lõuna aeg, siis sõime esimeses ettejuhtuvas kohas, mis osutus väga tüüpiliseks Austria Hiina restoraniks.
September on Austrias sturmi aeg. See on aeg kui juuakse "elusat" veini ja ainult sel kuul aastas. Seega oli juba ette heameel sellest Austrile omasest traditsioonist osa saada. Sturmi ei saa osta poest, sest kinnises pudelis ta ei püsi, on ju käimas käärimisprotsess. Sturmi tasub otsida väikestest kioskitest ja veinitubadest. Kindlasti ei ole sellel joogil suurt reklaami, pea alati on kusagile servale väikeselt kirjutatud "Sturm 1/4 oder 1/8". Meie vilunud pilkudele ei jäänud need sildid muidugi märkamata. Seisime putkade ees ja rüüpasime head magusat Sturmi, valget ja punast. Sturmiga käib kaasa ka väike oht, sest elus vein elab ka kõhus edasi, mis omakorda võib esile kutsuda kõhu lahtisuse. Üks traditsionaalne asi segunes teisega. Sturmi kõrvale jälgisime kohalikke, kes sõid vorsti. Neid müüakse kõikjal ja lausa uskumatu on, kuidas germaanlased söövad tänaval vorsti, millele on kõrvale pandud viil leiba. Kõik söövad, kerjused, prouad, lipslased, noored emad, nende emad, töölised, töllerdajad jne. Lõpuks võtsime ka ühed bratwurstid, üritasime olla osake sealsest kultuurist.
Varane ärkamine hommikul ja Sturm mõjusid meile selliselt, et heitsime magama juba 1900. Viin iseenesest ei jätnud seda muljet, mida arvasin. Jah, ilus aga liiga klassikaline, korrapärane ja etteaimatav.