Kojusõit

Uni läks ära kusagil üheksa paiku. Lahkumiseni oli aega ja otsustasin minna hommikukohvile kusagile linna. Hotelli kõrval oli kohe üks pagariäri ja vaatamata pühapäevale oli see ka avatud. Astusin sisse ja võtsin tassi kohvi. Minuga koos oli veel kaks saksa vanahärrat ja üks koer. Õhkkond oli nii Saksamaa väikelinnane kui veel sai. Väga lahe oli sellest osa saada. Järgmise kohvi võtsin juba tuttavas imbissis, teine meeleolu tekitav koht. Seal olid juba ees esimesed õllemehed, kes pudelist õlut lürpisid ja niisama seletasid. Müüjaks oli selles kohas vanaproua, kes ilmselt oli seal tööl vahetult pärast esmaavamist. Ta uuris minu käest, et mis kandi mehi olen, sest ta olevat juba viimased paar päeva võõraid nägusid liikumas näinud. Mis sa oskad öelda, proua teadis ilmselt kõike ja kõiki Hoyas. Kohvi võtsin muidugi topsiga kaasa ja jõin Weseri ääres pingil istudes. Väga rahulik ja kena pühapäev.
Lõunast viidi meid Bremeni lennuväljale, mis jäi meelde oma tühjuse ja vaikusega. Raske oli uskuda, et tegemist oli rahvusvahelise lennuväljaga. Mitt emingit liikumist ei sees ega väljas. Õhku me sealt saime ja õnnelikult Amsterdami maandusime. Lendasin koos Per Andersiga Rootsist. Meil oli aega ka üheks Heinekeniks ja niisama lobisemiseks. Per Anders on väga hea kamraada, kes teab rahvusvahelistest humanitaarmissioonidest vaata, et kõike. Selliseid tuttavaid on vaja.