Seinakontaktis pole voolu

Seda avastasin hommikul, kui õhtul laadima pandud telefon hommikuks täis ei olnud. Pärast mõningast lülititega klõpsimist selgus, et elektrivool pistikutes on olemas ainult juhul, kui toas põleb tuli. Õnnitlused selle süsteemi väljamõtlejale. NATO-sse saamine on väga lihtne. Sinna saab bussiga nr. 65, ei tea, mida need poliitikud aastaid pingutasid:). Kesklinnast pooltunnikest sõitu ja olimegi kohal. Väravas läks kõik lihtsalt, kui välja arvata see, et meie delegatsiooni juht Kristjan meist eraldati ja kuhugi ära viidi. Tal oli sissepääsu loaga mingi jama, hiljem selgus, et Eesti esindus NATO juures oli midagi lihtsalt unustanud. Lootus teda õige saali leidmise juures kasutada kadus. Vaatamata sellele olime õige varsti õiges kohas, saalis nr. 13, ümbritsetuna väga ametlikest "ülikondadest". Oma arust olen rahvusvahelistes süsteemides tiirelnud ja ma tean inimesi. NATO juures olid aga peaaegu kõik võõrad. Varasemast teadsin ainult ühte poolakat, leedukat ja armeenlast.
Kuna Kristjanist ei olnud ei kippu ega kõppu, istusin tema asemel ümarlaua taha, tegelikult oli meie koht seina äärses toolirivis aga ei saa ju ülemuse kohta tühjaks jätta. Õnneks ilmus ta ise veidi aja pärast välja ja võttis ohjad üle. Tervituse sain siiski ise ära öelda.
Konverents sujus iseenesest hästi, väga tasemel oli selle juht. Teemaks oli juunis 2008 toimuv NATO suurõppus Soomes, kus lavastatakse üleujutuse järgne olukord. Eesti plaanib seal osaleda päris suure päästemeeskonnaga, mina ja Tarts peaksime olema aga õppuse korraldamise töögrupis. Soomlased esitasid oma plaanid, mis olid suht-koht üldsõnalised. Samas on veel ka piisavalt aega neid asju organiseerida. See eest kommentaarid, mida osa riike andsid, olid kohutavad. Oli tunda elukutseliste koosolekutel käijate lähedust. Jubedalt häiris, et pidevalt võrreldi ja räägiti asjadest, mis toimusid eelmisel NATO õppusel Horvaatias. Mingi hetk oli soomlastest kohe kahju, tahad teha midagi huvitavat ja siis pead kuulama, kuidas Horvaatias asjad olid. Loomulikult on vaja teha järeldusi ja analüüse. Samas kui need muutuvad eneseimetluseks on asi jabur. Just sellises stiilis see asi seal käis.
Hämmastama pani ka see, kuidas sealne seltskond tõlgendas baastermineid ja tõdesid. Tundub, et olen liiga palju Wolfgangi kuulanud, sest vahepeal ajas ikka päris tigedaks. Häda selles, et on tekkimas suurõppus, mis ei vasta reaalsus-loogikale ja tobe on see, et olen seal korraldavas meeskonnas. Midagi kindlasti on võimalik veel sättida, sest meie boss on rootslane aga üldplaanis tuleb sellest asjast vististi "pakasuuha". Samas rahvusvahelist kogemust on vaja ja usun, et deklareerisime päris hea struktuuriga Eesti meeskonna, milles läbivaks jõuks on välihaigla ja keemiarühm. Päeva teisel poolel külastasime ka Eesti esindust NATO juures, käisime seal kohvi joomas.
Pärast väikest päevalõpu banketti, mille korraldasid soomlased sõitsime hotelli poole, peas erinevad emotsioonid päevast. Iseenesest oli väga asjalik ja informatiivne, samas aga häiris teadmine, et ettekujutus NATO süsteemist rahvuvahelises humanitaaroperatsioonide maailmas oli saanud minu puhul löögi allapoole vööd. Maailma paremaks muutmine võtab tõesti palju aega.
Õhtul jalutasime Brüsseli vanalinnas. See on väga-väga ilus koht. Järjekordne arvamus sai hoobi. Seekord positiivse. Brüssel polegi ainult klaas-betoonkarpide linn. Siin on palju ilu, ajalugu ja mis peamine - ka kohalikke elanikke!!!