Hoya

Tundub, et maailmas on trendiks rajada päästekoolid kusagile metsa, näidet pole vaja kaugelt muidugi tuua. Linnake, kus kogu see suurüritus toimub kannab nime Hoya. Väga ebatüüpiline nimi Saksamaal aga see on piirkond, kus on olemas isegi oma keel, mida loetakse mitte dialektiks vaid keeleks. Väike ja väljasurnud imeilus linnake Weseri joe kallastel. Ringi kondides voib näha absoluutselt koiki Saksamaa väikelinnadele omaseid tunnuseid: pagari äri, kreeka restorani, joge, väga vanu maju, laitmatut puhtust jne. Küll aga inimeste hulk on nii väike, et jääb mulje nagu oleks siin kasutatud radioaktiivset relva.
Meie päev algas 1000 esimese tutvustava koosolekuga, kuigi me üksteist suurepäraselt tundsime. Saime ülevaate algavast üritusest ja oma rollist selles. Meie ülesanne on kirjutada THW-le oppusejärgne hinnang nende edaspidise arenduse tarbeks. Pärast koosolekut oli muidugi tükk aega mitte midagi tegemist, sest oppuse algus hakkas tasapisi nihkuma kaugemale. Istusime ja kolgutasime niisama jalgu, kuni saabus INSARAG-i poolne IEC(hindamis) meeskond, jällegi olid koik vanad tuttavad. Alustasime järjekordse koosolekuga ja mis koige tobedam, jälle omavahelise tutvustamisega. Istusime suures ja ringis ja ütlesime oma nimesid. Väga värskendavalt mojus Jacques, kui ta ütles: Hi I´m Jacques from South-Africa and I´m not an alcoholic, talle lihtsalt tundus kogu see protsess AA klubis istumisena. Naer oli muidugi meeletu. Enne väljasoitu oli ohtusöök, mis oli kohutav. Selgus, et siin on kombeks ohtusöögiks süüa voileibasid. See tundus halenaljakas, sest oli selge, et peame öö otsa tööd tegema. No mis Sa hädaga teed - sööd voileibasid ja ei motle tulevikule.
Oppus Hoyas algas improviseeritud lennuväljal, mis oli rajatud THW veepäästebaasi. Väga tüüpiline algus ühele oppusele. Siinkohal olgu öeldud, et ei kehtinud termin saksa täpsus, sest algus muudkui venis ja venis. THW meeskond joudis lopuks kohale 2 tunnilise hilinemisega ja siis vois pihta hakata.
Meile kui vaatlejatele anti selga kollane vest, mis voimaldab pääsu koikidele harjutuseks suletud tsoonidele. IEC meeskond kannab siniseid. Piiriületusprotseduur oli väga tavaline. Küll aga läks huvitavaks kui hakati püstitama RDC (saabuvate meeskondade vastuvotupunkti). Halvemat tehnilist lahendust oleks olnud raske välja pakkuda. Vordlevalt voin öelda, et selles kohas oleme meie neist ikka väga palju kordi paremad. Üks IT mees küsis kas ma tunnen Indrek Juhansoni Eestis, sest see olevat üks igavesti kuulus mees:) rahvusvahelisel IT alal. Jah, ma tunnen Indrekut ja isegi väga hästi:)) Kummalisel kombel ei saanud THW ennast oppuse algfaasis kuidagi käima, koik oli nagu liimi sees. Korraldusliku poole pealt oli asi moeldud selliselt, et koik tegevused algavad üheaegselt: laagri püstitamine, päästetööd jne. Laagri poolt pimedas ei hakanud jälgima, küll aga soitsime vaatama esimesi päästmisi. Oli valida kahe voimaluse vahel: otsingutööd vanades punkrites voi rongionnetus. Ma valisin ainsana punkrid, sest tahtsin puht uudishimust näha, millised need punkrid välja näevad, kuigi jah, oli pilkane pimedus. See mul kahjuks ei onnestunud, kuna bussijuht ei leidnud pimedas metsas oiget teeotsa üles ja varsti seisingi koos Peteriga Inglismaalt kummuli oleva vaguni korval-tark nägu peas. Koht oli tühi ja uni hakkas ka peale tulema. Harjutus kestis täpselt südaööni ja onnestus minuarust hästi. Koik maailma päästjad kasutavad erinevaid tegutsemise taktikaid aga motlevad ühtemoodi. Ära tasub aga märkida saksa päästjate väga rahulik ja jube sihipärane tegutsemine. Kuigi jah, seeläbi voib kannatada improviseerimise voime, mis on jällegi väga vajalik teatud olukordades. Pärast rongionnetust läksime Peteriga kohvi otsima.