Sõdalased Igaunijast

Nädalavahetus keskajafestivalil Valmieras. Startisime reedel Rease (www.reas.pri.ee) kambaga taas Valmiera poole, kus toimus järjekordne traditsiooniline muinas- ja keskaja taaselustamine. Meie "sõjavägi" ei olnud seekord kuigi suur, kõigest 5 inimest. Polnud pikka aega läbi Eestimaa sõitnud ja tuli taas tõdeda, et elame ikka väga ilusas maanurgas, eriti ilus tundus heinategu Valgamaal.
Traditsiooniliselt ekslesime Valmieras, sest see ei jää vist iial meelde, kuidas laagriplatsile õiget teed pidi saab. Õnneks saime enne pimedat oma telgi üles ja kõikidele tuttavatele leedukatele ja lätlastele tere öeldud.
Hommikut alustasime linnakese kohvikus, kuna muinasaja tegelastel sel aastal eriti tihedat programmi ei olnud, põhirõhk oli suunatud keskaja esindajatele. Ilm oli kohe väga väga ilus ja puhkuse tunne süvenes. Lõunast toimus turniir, mille võitis Andrus ja pärastlõunal pidasime viis lahingut leedukatega. Olime ühtses sõjarivis Tartu klubi omadega aga kahjuks sellest suuremat asja ei saanud. Meie oleme harjunud koos võitlema, kuid nendel puudus arusaam ühtsest rivist. Saime leedukate käest paar korda tappa ja andsime ka ise neile kerepeale. Vaenlaste sõjarivis oli paar uskumatult suurt tegelast, kes nats hirmutasid aga polnud "surematud" nemadki. Publikul igatahes oli mida vaadata. Leedukate pealik muide kutsus läbi nalja Aljosa teisaldajaid kolkima, kuigi siinkohal olgu öeldud, et see oli tõesti nali. Sellised ajaloo taaselustamise üritused liidavad minu arust seal osalevaid lätlasi, leedukaid ja eestlasi eriti tugevalt ühte ja tekitab meis väga tugeva väikerahvustele omase uhkuse tunde. Õhtu lõppes suuremat sorti ühise söömaajaga. Pühapäev algas samas kohvikus ja veel laisemas meeleolus. Täna ei olnud meil ühtegi üritust peale koju sõidu. Käisime Andrusega väikese ringi käsitööliste laagris, kutsumas neid juulis Eestis toimuvale muinasüritusele. Mõned lubasidki tulla. Tallinasse jõudsime südaööks.