Mingi selgus

Hommik algas meie töörühma jaotamisega töörühmadesse. Spetsiifikale vastavalt jaotusime: USAR töörühma, MED töörühma, keemia (CBRN)- töörühma ja veepumpamise töörühma. Ideena oli see tegelikult hea, sest see võimaldas väiksel seltskonnal veelkord läbi arutada tulevased õppuse kohad ja meeskondade hulgad. Peaeesmärgiks oli, et kõik saaksid ikka "põllul" rakendust ja keegi ei peaks istuma lihtsalt niisama laagris. Omast kogemusest tean selle asja igavust ja laastavat mõju moraalile. Lõunaks oli pilt selgunud ja olemine märksa parem ja kindlam, võrreldes eelmise õhtuga. Ainsana ei saanud asjad selgeks meditsiini sektoris, neljale haiglale lihtsalt ei leia tegevust ja patsiente. Otsustada oleks väga kerge aga partnerriikidele EI ütlemine võib tekitada probleeme edaspidistes suhetes. Asja ajas eriti poliitiliseks see, et EI tuleb öelda kas Venemaale või Ukrainale. Kes vähegi midagi poliitikast teab, saab aru, milles probleem. Lõpp-presentatsioonil kui meie DISTAFF WG juht Istvan kokkuvõtteid tegi ja ettevaatlikult sõnu seades jutu meditsiini probleemini veeretas, võttis mikrofoni Andrei Vene EMERCOM-ist ja ütles päästvad sõnad: Venemaa võib haiglast loobuda. Ilmselt kahanes nende huvi asja vastu pärast seda, kui nad kuulsid, et langevarju hüpped jäävad ära. Nii mõnedki riigid, ka Eesti, hakkasid oma meeskondade struktuure ülevaatama, sest ebavajalikku päästemeeskonda ei taha ju keegi saata. Aega selleks on veebruari lõpuni.