Me oleme saamatud

Kogu eelneva nädalavahetuse sadas lund. Nähtust, mida meie geenipilt peaks nagu olema näinud ca. 11 000 aastat. Lund, mis tabab meid alati ootamatult, lund, mis peatab kogu elu, lund, mida me koristada ei suuda ja lund, mis paneb Päästeameti soovitama meid valmistuma sõjaks (tikud, sool, laetud akud jne.). Piinlik on vanaema ees, kes mäletab talvesid ajal, mil puudusid suured lumesahad ja piinlik on laste ees, kes peavad käima kooli kilomeetrite taha ja kusjuures jalgsi. Lumi on tore ja eestlased vajavad seda, mäletan ühte venna sõpra, kes Austraaliast ära liikus, kui tuppa toodi plastmassist jõulupuu. Lund vajavad ka need, kes väidavad, et pole paremat töökohta, kui ettekandja Itaalias.
Oleme valinud elulaadi, kus kõik on paigas tunni, kui ehk mitte minuti pealt. Üheks suurabiliseks siinkohal on lennundus, vana hea rahvusvaheline lennundus. Nähtus, mis on ka väga lumetundlik.
Hommikul ärkasingi ärevusega hinges, sest ca. 0800 pidi minema lend Arlanda kaudu Viini. Reisiseltskond oli meie poolt kolmeliikmeline. Ärevaks läks juba kohe alguses, kui selgus, et üks meie reisikaaslane oli juba kodus interneti vahendusel teada saanud, et lend on edasi lükatud 1 tunni võrra. Selline teenus on tänuväärne aga jätab ära olulise info, selle et check-in suletakse ikka nö. õigeaegselt. Õnneks pääsesime kõik üle piiri. Ja siis see algas. Juba eilsest ülerahvastatud Tallinna Lennujaam ei olnud valmis selliseks inimhulgaks. Rahvas oli närviline ja vahtis pingsalt lendude väljumise aegu, mis kõik eranditult edasi lükati. Meie lend muudkui libises ja libises meist kaugemale. Tobe oli see, et Arlanda oli ainult vahepeatus, edasi pidime minema Austriasse. Õhtu oli plaanitud isegi Wachau veinikeldritesse. Väga varsti oli selge, et Wachau jääb ära. Estonian Air pakkus lahkelt hommiku- ja lõunasöögi kuponge ja teatas aga lennu edasi lükkumisest, nüüd oli põhjus juba Arlandas, sest Tallinnas oli lumesadu lakanud. Igavus kägistas nii hullusti, et võtsime isegi ühe pudeli viskit ja ostsime poest raamatuid, mida lugeda. Lõpuks juhtus uskumatu, 1800 istusime lennukisse. See muidugi ei tähendanud seda, et õhku oleksime tõusnud. Läks veel poolteist tundi aega. Minu hilinemise rekord oli löödud ca. 12 tundi. Kellegi hääl nii terminalis kui ka lennukis vabandas, kuid olen kindel, et nad ei mõelnud seda tõsiselt.
Arlandas oli maandumine pehme, kuni väga väsinud piloodi hääl teatas, et läheb veel aega, kuna lume tõttu ei saa lennuki ukseramp paigale sõita. Selleks hetkeks oli juba täiesti ükskõik. Terminali jõudes jooksin kiirelt kogu reisiseltskonda enda järel vedades SAS lauda, et vahetada jätkulennu pilet ja leida öömaja. Meiega oli liitunud ka Sisekaitseakadeemia teaduslik trio, kes oli samuti teel Viini. Enne meid oli järjekorras 4 inimest ja töötas ainult kaks lauda, järjekord kasvas hetkega ca. 100 pealiseks. Olen täiesti veendunud, et lennujaamade töötajad on rahustite mõju all. Nii rahulikult kogu selles tohuva pohus ei saa teisiti olla. 1,5 tunnise ootamise järel olin leti ääres, varsti saimegi uued piletid, lend läks hommikul järgmisel hommikul 0710. Hotelli kohta öeldi, et allkorrusel on üks teine lett. Sealgi läks kõigest 1,5 tundi ja oligi kõik. Olime oma kambaga õnnelikud, sest meil puudus pagas, mis aga meie Akadeemikud kurvaks tegi, sest sellest pagasi surimurist, mis oli Arlandal oli võimatu midagi leida. Hotell oli Stockholmis ja sinna viis Flygbus. Stockholm oli väga ilus ja talvine, kahjuks oli käes ka südaöö. Väsimusest opakatena jõudsime luksuslikku Palace Elite hotelli.