Kollaps

Kurat miks see kõik nii vara peab algama. Sviidis magamisest pole mitte mingit kasu, kui voodis olemise aeg on 5 tundi. Igaljuhul hommikul kell 0500 seisin koos Haraldiga hotelli ees ja ootasin transporti. Harald on vana tuttav THW mees, selgus, et meid ootab harjutus Moersis ja situatsiooni ruum on ettevalmistatud Haraldi kodu komandosse. Kuna autos oli kohalik, saime õige ruttu kõige otsemat teed pidi kohale. Loomulikult järgnes kiirele sõidule ootamine. Taaskord leidis tõestamist hüpotees, et Gert Teder on kohvisõltlane. Oleksin seal pimedas THW komando hoovis kohvi eest palju maksnud aga mida polnud, see oli kohvi. Teiseks leidis kinnitust hüpotees, et Saksamaa ei ole õige kohvijoojate maa. Meil oli kõik olemas, maja, köök ja ilmselt ka kohvipuru kusagil kapis aga midagi jäi puudu. Haraldi heasoovlikusest tulenevalt loksuski mul klaasis mineraalvesi. Külm, uni, pime, kohvi nälg – sellele kombinatsioonile ei ole mineraalvesi parim lahendus. Sinna otsa veel kella kuuene (hommikul) ekskursioon THW komandos ja garaažis. Elu hakkas tunduma sürrealismina. Luurerühm saabus meie „fotogaleriisse” õnneks päris varsti, seekord kuulus sinna kaks liiget: sakslane ja maltalane. Sakslase eestvedamisel saadi tunniga hakkama ja pole ka imestada, olin sama mehega koos kevadel Armeenias, kus lahendati just selliseid ülesandeid.
Harjutuse lõppedes tekkis meil kaks võimalust hommikust süüa – hotell või baaslaager. Valisime ühehäälselt hotelli (kõik kes teavad need kes teavad saavad aru miks). Kohalikega on alati mõistlik koos liikuda, siis kuuleb asju, mida tavaliselt teada ei saa. Näites rääkis Harald, et siinne piirkond vajub ja pole teada millal Rein siinsed alad üle ujutab. Vajumise põhjuseks on söekaevandused. Palju tarkust tuli ka üleujutuse aegsetest päästetöödest aga nendest siis, kui üleujutus käes.
Kell 1000 oli kogu vaatlejate/hindajate/näitlejate jõuk jälle koos ja valmis tegudeks. Ei läinudki palju aega, kui sõitsime taaskord Arnoga, Martiniga (SUI) ja kolme rollimängijaga baaslaagri poole. Seekord oli tegemist ajakirjanike rünnakuga päästemeeskondadele. Minu luurata jäi Andrea, kes mängis oma rolli hiilgavalt. Lisaülesandeks pani Arjan mulle ka baaslaagri üldise olukorra hindamise. Kokkuvõte oli väga lihtne: meediaga ümber käimisega jäädi hätta ja baaslaager oli väga puudulik. Võib olla tuli see sellest, et tegemist oli õppusega. Edasi kulgesime lihtsalt niisama, sest oli VIP päev ja kogu õppus energia läks nendele, see on täiesti tavaline.
Kolmanda ürituse tegin kaasa rohkem sellepärast, et lahkun homme. Käisin Pauliga (UK) vaatamas järjekordset üritust, seekord vanas lammutamisele minevas kõrghoones. Lolli üllatusena tuli, et EU-USAR team oli loobunud rahvusvahelise meeskonna kasutuamisest. Sündmuskohale saabusid kaks meest Maltalt. Ega nad eriti hästi hakkama ei saanud. Õhtul kui laagris tagasi olime selgus, et Arjan on peatanud õppuse vaatamise ja hindamise protseduuri. Edasine tundus mõtetu, sest saabunud meeskondadel ei olnud aimugi EU-USAR ühismeeskonna loomise mõttest. Probleem seisnes õppuse eelses koolitusprotsessis või õigemini selle puudumises.
Õhtul üritasime hotellis veel mingit raportit kirjutada aga ilmse väsimuse tõttu sellest asjast asja ei saanud.