Vale linn

Hommikul alustasime kontori püstitamisega. Iseenesest ei ole see midagi keerulist aga väga tihti unustatakse sellesse süsteemsuse loomine. Õnneks tuleb internet seina seest ja kõik arvutid on ühenduses, oleme taas sidel maailmaga. Luca ja Antonin käivad koosolekutel ja meie proovime aru saada, mis siin riigis üldse toimunud on ja toimub. Tundub, et üheks esimeseks reaalseks asjaks saab olema Austria abisaadetise otsimine ja leidmine Islamabadi lennujaamas. Kerge see olema ei saa aga eks näis. Austerlased saatsid siia suure hulga veepuhastus tablette, lootuses, et kohalikud võimud asjad ka vastu võtavad, kuid kahjuks on läinud teisiti. Teisest otsast on endal jälle hea tunne, et meil kasutusel olev süsteem on hästi töötanud. Mõtlen siin Moldova, Ukraina ja ka Venemaa saadetisi, kus olid kaasas ka üleandjad. See tagab, et humanitaarabi jõuab tõesti kohale. Samas ega Pakistani niisama kergelt kedagi ei saada. Vajaduste nimekirja üle vaadates hakkas läbi kumama, et appi oodatakse lisaks asjadele ka meedikuid. Selliseid mobiilseid, kes suudaksid ühest kohast teise liikuda, kuigi jah küsimus on taaskord turvalisuses. Õhtuks oli Austria saadetis leitud, see oli juba välja jagatud abivajajatele.
Olukord tulvaveega läheb keeruliseks, sest mere tase on nii kõrge, et vesi jääb Induse deltasse pidama ja võib hakata ka tagasi voolama. See tähendab seda, et üleujutatud alad ujutatakse uuesti üle.

20.08.2010

0250 pidime maanduma Islamabadis. Just nimelt pidime, sest see asi jäi ära. Lennukit segas möllav äikesetorm, mis oli tõeliselt kõva, sest välgud sähvisid lennuki akna taga lakkamatult. Tiirlesime 30 min ja siis teatas kapten, et maandume Lahorei. Olin selles linnas varem käinud. Tegemist on vana India pealinnaga, mis sõdade tulemusena kunagi Pakistani territooriumile jäi. Viimasest korrast jäi meelde automaate kandvad turvamehed, kes meid kõikjal saatsid ja jutud, et Lahoreis elab palju ekstremiste. Ei olnud just kogu selle turvalisuse jama juures parim lahendus Lahore maanduda. Seal elab 9 miljonit inimest.
Edihad tõestas oma saamatust effektselt. Meid tõsteti koos asjadega lennukist välja ja öeldi, et oodake, kell näitas 0500 ja uni oli kallal. Pärast lõputuna näivat manuaalselt juhitavat protsessi, saime piletid lennule Lahore-Islamabad. Lennutajaks PIA, see kompanii ei ole just kõige kvaliteetsem ja turvalisem. Tuleb tunnistada, et sel hetkel tundus bussist loobumine suure veana. Õnneks läks kõik väga hästi. Pärast 30 min. lendu, maandusime mitte just pehmelt Islamabadis. Võib olla oli sellest oma osa palvusel, mille lennuki kapten enne tõusu mikrisse luges.
Terminalist välja astudes ja hetkega sind endasse haaravat segadust tajudes jõudis kohale arusaam - ma olen jälle Pakistanis, juba kolmandat korda.
Suure unevõlaga töö alustamine ei ole kunagi tark mõte. Selle tarkuse vastu aga eksisime kohe kindlasti, kui reipalt kontorit vaatama läksime. Tööle hakkame ECHO kontoris, mis on pisikene kindlus. Turvalisusega siin probleeme olla ei tohiks. Seda aga ei saa öelda üleujutatud alade kohta. Pea iga päev tapetakse keegi ära. Vägivald on suunatud just kohalike poliitikute ja võimuesindajate vastu. Kusjuures siin tapetaksegi kui vaja. Turvapealiku info põhjal on ka Islamabad muutunud pisut kriminaalsemaks, samas kui numbreid vaadata, siis tundub, et Tallinn teeb talle ära.
Suutsime organiseerida ka kohtumise UNDAC meeskonnaga, seal koosolekul oleksin tõesti püstijalu magama jäänud. Jutt läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja.