Magamata mehed

Ei ole vastikumat asja, kui ärgata lennukis poolunest, kui kõlaritest öeldakse tere hommikust, oleme kohe kohal, pange rihmad kinni ja tooli seljatugi püstasendisse. Just selline see äratus oli, kuigi hästi ei mäleta, kas und ka oli. Samas, millegistgi meid ometi äratati. Kasahhis oli soe varahommik. Piiril oli kõik nii nagu arvasin, palju küsimusi ja foto igast sisenejast. See on lihtsalt uskumatu, kui suuri ja ebaproportsionaalseid mütse mundrikandjad kannavad nii mehed kui ka naised. Uskumatu aga vaatamata varasele hommikule oldi meil vastas. Minibuss viis meid hotelli ja jõudsime täpselt hommikusöögi alguseks. Väsinud inimene ärritub teatavasti kergesti ja check-in tegi kõik, et see ärritus koefitsendiga äge oleks. Nimelt selgus, et maksta saab ainult kahe päeva eest, siis tuleb uuesti maksta. Ma ei saanudki aru, miks. Kristjan ilmselt lõi oma sarmiga aga tal õnnestus maksta kogu aja eest. Kuradile kõik, saaks ainult süüa ja magada. Seda esimest sai aga seda teist mitte, sest kohe pandi meid bussi, mis viis meid vaatama harjutuskohti. Magasime bussis igal võimalikul hetkel ja ilmselt jäi palju kaunist loodust nägemata. Kusagilt maalt hakkasin mäletama steppi ja selle mõõtmatut tühjust. Seal oli möllanud ka tulekahju, põlenud väli ulatus silmapiirini. Ühel hetkel muutus stepp mägedeks ja olimegi kohal. Kashhi Päästsalkade harjutusväljak. Kõik oli tavaline: varemed, paneeli tükid, autoromud jne. Küll aga oli hämmastav nende oskus värvitud kividest pilte, teeääri, ornamente jne. laduda. Kohe oli kõigile selge, et see plats jääb nii suure õppuse jaoks väikeseks. Üks tähtsa olemisega kindral selgitas küll vastupidist. Naljakas kuju oli, seljas uhke munder aga jalas "jimmy" kingad. Tagasisõites magasime jälle bussis ja lõunaluas, enne kui hotelli jõudsime. Kohaliku aja järgi sain voodisse 1730 (Kasahhiga on meil ajavahe 3 tundi). Öösel ärkasin korra üles ja rääkisin isegi telefonitsi oma Prouaga, selline tunne oli nagu oleks purjakil olnud, mäletasin kõigest väga vähe.