3

Hommikust jalutustiiru tehes astusin läbi selle külakese infopunktist. Selgus, et koha nimi on Remsfeld Knüllwald, mis on siin seisnud juba 900 aastat. Lisaks olime eneselegi üllatuseks sattunud piirkonda, kust on pärit Punamütsike (www.rotkaeppchenland.de). Seda lugu teavad ilmselt kõik ja seda huvitavam oli seal olla. Remsfeld ise oli väga ilus Kesk-Saksamaa külake, milles tegime enne suurt sõitu jalutuskäigu koos fotoaparaadiga. Sattusime ka surnuaiale, kus seisis väga tagasihoidlik mälestusmärk wehrmachti sõduritele. Vaatamata Saksamaal valitsevale avalikule süütundele leinab see maa oma sõdurid nagu kõik riigid, kuigi tagasihoidlikult aga selgesti. Sama asja võis näha ka Hoyas. Eks neid muidugi langes ka palju. Hommikohv kohalikus pagariäris ja tagasi autobahnile. Meie redelauto kabiinist on väga piiratud vaade, sest redelikorv on kaetud transpordiks vajaliku kattega, õnneks hakkab selle piiratud vaatega ja auto mõõtudega tasapisi harjuma. Hommikusel tankimisel keeldus bensiinijaama töötaja meilt vastuvõtmast 500 EUR rahatähte. Kraapisime peenrahast summa kokku, kuid probleem jäi. Meil oli tankimiseks just 500 EUR kupüürid. Sõitsime GPS-i järgi Lübecki poole, kus oli plaan ööbida. Uskumatu tundus Kesk-Saksamaal olev kõrguste vahe, tee tõusis ja langes 300 m võrra. Üles-alla-üles-alla. Õnneks oli meie MAN-il mootoripidur, mis tegi elu märksa lihtsamaks. Kogu päeva veetsime igaval autobahnil rekkade vahel. Viimasel tankimisel surus Innar bensukas ikkagi 500 EUR rahatähe letile ja rääkis saksakeelsele jutule vastu inglise keelt. No mis neil üle jäi, paak oli täis ja raha laual. Kräunusid küll aga vastu võtsid. Kummaline kirjutamata reegel igaljuhul. Ilmselt kardetakse võltsitud rahatähti ja vastavat seadet, mis Eestis on igas poes, konservatiivsel Saksamaal veel levinud ei ole.
GPS juhtis meid õhtuks Lübeckisse, Möwenbick hotelli, kus ma olin korra ööbinud. Maksime sularahas ja saime valesti tagasi. -100 EUR- hotellile ja +100 EUR meile. Elagu 500 EUR rahatähed. Lübeckis ootas ees üllatus, linna oli tabamas üleujutus. Kogu Lübecki kanaliäärne oli veeall, hoonete uksed suletud plaatide ja liivakottidega. Oli näha, et siin osatakse koos kõrgveega elada. Esimene üleujutuse ohver oli muidugi Innar, kes üle ühe hiigellombi hüpates sinna sisse kukkus.
Sakamaal on palju ilusat ja sama palju tobedat. Võtsime ühed veinid Lübecki kesklinnas, kus toimusid 4. Kartulipäevad. Jah, on mida tähistada...! Õhtusöök itaalia restoranis, viimane õlu hotellis ja magama. Meie särtspunane redelauto seisis hotelli kõrval parklas, sõiduautode vahel, nagu suur tulekahju.