FIN

Ma käisin jälle Soomes. See on oma moodi tüütu aga samas ka lihtne. Võttes võrdluseks näiteks sõidu ühistranspordiga Tallinnast Paidesse, selgub, et see on märksa raskem, kui sõita Tallinnast Helsinkisse. Paide vahet käin päevas 5-6 bussi, Helsinki vahet aga tunnis paar laeva. Soome sõitude puhul ei planeeri enam ammu asju pikalt ette, nii ka seekord. Väljusime kodust sellise arvestusega, et olen pool tunnikest enne laeva väljumist sadamas. Halvaendeliseks muutus asi aga loomaaia ees, kus oli väga lootusetu liiklusummik, koheselt hakkasid ka kellaseierid kiiremini liikuma. Ummiku põhjuseks oli muidugi liiklusavarii, mida Tallinnas kohtab vist kõikjal ja mis hommikuse tipptunni ajal mõjuvad katastrofaalselt. Sadamasse jõudsin täpselt 15 min. enne laeva väljumist. Suureks imestuseks oli pääs laevale juba suletud. Õnneks oli aga lükanduste vahel pragu, millele kogu oma lootused panin. Uksed avansid tõrketa ja mulle vahtis otsa üllatunud Nordic Jetline töötaja, kes küsis kuhu minek. Laevale loomulikult. Tibi arvas, et see on paraku võimatu, kuna laeva uks on juba kinni, ma muidugi küsisin, et ei tea kuidas see võimalik on, kui väljumiseni on veel 10 minutit aega. See argument mõjus, tibi rääkis midagi raadiojaama ja pääs laeva võis alata. Koridoris vaatas seal jalutanud piirivalvur mu ID kaarti ja kuulsin veel, kuidas keegi hädaldas, et peab kaptenisilda saatma uue reisijate nimekirja. Laeva uks tehti uuesti lahti ja pardal ma olingi. Helsinkis oli fantast ilus ilm, jalutasin vaikselt rongijaama poole, sest tegelikult oli sihtkohaks Tampere. Piletikassas küsisin pileti esimesele rongile, mis viib Tamperesse. Muumimamma moodi müüja pakkus lahkelt pileti 10:06 väljuvale rongile, olin muidugi nõus ja ei pannud tähele, et oli ostu sooritanud täpselt 10:03. Väga äkki hakkas jälle kuradima kiire. Jooksin hirmsa hooga perroonile ja kui olin jõudnud kusagile keset rongi meenus, et siin on ju vagunid nummerdatud, mul oli vagun nr. 2. Järsku ütles maailma flegmaatilisem hääl selja taga, et ei ole kiiret, meil on veel terve minut aega. Pöörasin ringi ja nägin vagunisaatjat, haarasin õlekõrrest ja küsisin kus võiks olla vagun nr. 2, siis teaks kuhu poole edasi joosta. Muidugi olin sellest mööda jooksnud, egas midagi ots ringi ja tagasi. Huvitav mida mõtlesid inimesed rongis, kes nägid mingit idikat akna taga edasi ja tagasi jooksmas. Tamperesse sõit oli sujuv, kui muidugi mitte arvestada minu vagunikaaslaseid. Olin sattunud koos reisima mingi Soome naiskooriga, seda soome keelset lällamist ja laulmist andis ikka taluda.
Tamperes on meil üks koostööpartner - Kurikkayhtiöt OY. Firma mis toodab õnnetusse sattunud kütuseveokite tsisternide tühjendamise süsteeme. Oleme nende edasimüüjad Eestis. Timo oli mul rongijaamas vastas ja alustasime söögiga. Tamperes tuli muidugi jõledalt vihma ja ma olin väga suviselt riides. Vaatasime oma asjad 2 tunniga üle ja olin jälle rongis, nina Helsinki poole. Tagasisõit oli väga sündmustevaene:).
Helsinkis kohtusin oma väga ammuse tuttava Jormaga, kellega kohtusin esmakordselt läbi rahvusvahelise päästemaailma. Nüüd on meil plaanis üks väike koostöövorm töösse saada aga sellest siis kui asi valmis. Istusime mingis välirestoranis ja pidasime plaane. Sadamasse läksin seekord tõesti pooltundi varem kohale ja oh imet, laev väljuski 10 min. varem, kui plaanis. Tundub, et ka laevafirmadel on tekkinud rutiin, mis sellisel kujul nii mõnegi reisija maha võib jätta.