India

Olles ära proovinud kõik asendid istudes magada loobusime lõpuks sellest üritusest. Keerasime kellad kohalikule ajale ja vahtisime aknast välja. Stjuardessid jagasid migratsiooni kaarte, saime juba ei tea mitmendat korda kirjutada oma passiandmeid. Vahetult enne maandumist teatas lennuki kapten, et lennuliiklus on Delhi kohal väga tihe ja meie oleme maandumise järjekorras üheksandad. Jube pikk reis venis veel ca. tunni võrra pikemaks. Maandumine oli sujuv, terminali jõudes lõi ninna tuttav õhk - täpselt sama niiske ja soe nagu Pakistanis. Piiri ületasime õnnelikult, minu Pakistani viisad ei häirinud kohalikku ametnikku kohe üldse. Õnneks leidsime ka meile vastu tulnud tumeda mehe ja juba heliseski kõrvus tuttava aktsendiga inglise keel. Pagas saabus ka õnnelikult ja kohalik raha sai ka vahetatud. Astudes terminalist välja lõi vastu soe õhusein ja kõikjal oli meeletult rahvast. Delhis elab ca. 14 000 000 inimest. Meiega oli liitunud ka Ingo Austriast ja nüüd üritasime taksoga oma hotelli saada. Taksosid oli palju ja kohe väga, keeruliseks tegi aga olukorra, et elasime erinevates hotellides. Süsteem oli selline, et maksta tuli takso eest kassasse ja ainult ühe otsa eest. Meie aga elasime Ingoga erinevates hotellides ja sinne taksosüsteem ei võimaldanud kahte sihtpunkti. Tundsin vana tuttavat vimma primaatluse vastu. Meie saatja oli ka tõeline hädapätakas, küll proovis ta meile bussi leida ja lollakalt naeratades seletada, et peame ikka kaks taksot võtma. Lõpuks ajasime asja niikaugele, et maksime ühe otsa eest ja teise eest maksis Ingo mustalt juhile. Kahe hotelli vahe oli ca. 300m. Mõnikord on lühikesed vahemaad ületamatud. Aeg oli öine aga liiklus tihe, meie taksojuht tahtis meile oma oskuseid näidata. Kõigepealt läks käima makk kohaliku muusikaga ja siis algas kihutamine, vahepeal oli tunne, et avarii ongi käes. Istusime kolmekesi tagapingil ja üritasime positiivselt mõelda. Jubedalt kallas vihma. Läbi pimeduse tundus Delhi väga roheline, ühel tänavanurgal seisid kaks suurt elevanti koos ajajaga. Asi tundus eksootiline.
Hotell oli kunagi olnud super aga vajas tänaseks kindlasti remonti. Magama saime lõpuks kell 0400, teadmisega, et äratus on 0700. Muidugi oli see jube, kohe väga aga ajasime ennast püsti. Hotelli fuajees ootas meid terve hulk vanu tuttavaid nägusid ja samas ka uusi. Kõik erinevate riikide SAR rühmade juhtfiguurid. Buss viis meid koosoleku paika. Valges oli Delhi hoopis teistsugune. Liiklus on jube tihe, sõidetakse kõikjal kus mahub ja lastakse pidevalt signaale. Palju rohelust ja suhtkoht kenad majad. Ilm oli fantast ilus. Ainuke jama oli tappev uni ja hirmutav tundus mõte, et peame istuma terve päeva mõttega koosolekusaalis. Kohal oli palju tuttavaid, kellede nägemine suurt headmeelt valmistas, näiteks Uwe Saksamaalt.
INSARAGi juhtfiguurid tõmbasid päeva hooga käima. Sissejuhatuseks näidati Eesti Päästemeskonna poolt tehtud demofilmi. Saime selle valmis 2005 aastal. Seejärel anti tagasivaade aastale 2006. Probleemiks nr. 1 on tänase seisuga otsingu- ja päästemeeskondade võimekuse klassifitseerimine. See välistaks katastroofi järgsetele töödele nõrkade meeskondade saabumise ja annaks ühtse ülevaate meeskondadest üle maailma. Teema pole kerge, sest arvamusi on palju ja erinevaid. Teema on aga äärmiselt tõsine ja mis kõige olulisem, klassifitseerimine ootab ka Eesti SAR meeskonda. Ilma selleta pole nagu mõtet edasi tegutseda, satuksime mitte tõsiselt võetavate meeskondade nimekirja. Eks näe... . Päev läks kiiresti, muidugi uni oli metsik, eriti hulluks läks pärast lõunasööki. Toit oli hästi tüüpiline ja kõik hästi vürtsine. Hirm oli asju proovida, sest mine tea, mis seedimisega juhtuda võib. Mäksil käiski korra seest vale tunne läbi, õnneks halvim jäi ära. Päev oli üli kasulik ja meie tundsime headmeelt, et saime kaasa rääkida päästemaailma kõrgemail tasemel. Õhtul varakult magama minekust võis ainult unistada, sest meid viidi Delhist natuke välja pidulikule õhtusöögile. Bussi aknast paistis ka Delhi natuke teine nägu, räpane ja vaene. Olin kohe algusest arvanud, et meie üritus on moodsas New Delhis ja et kusagil on veel üks Delhi. Õhtusöök oli koos fantastilise India kultuuriprogrammiga. Tantsijad ja lauljad oli väga-väga tasemel. India kultuur oma pärandiga on ju teada tuntud ja saada sellest tühinegi osa oli väga hea tunne. Tagasiteel hotelli läbi Delhi eeslinnade tundus elatustaseme vahe kohe väga ränk. Tulla ülipidulikult ürituselt läbi vaesuse ja viletsuse on omamoodi halb. Arutasime Mäksiga sellest veel pikalt. Vaatamata tapvale unele jõime hotelli baaris ühe sakslasega ühed kokteilid ja läksime magama. Magasime enne voodisse heitmist. 3 tundi magamist ööpäevas on tõesti vähe.