5

Pikk molutamine leidis lõpu südaööl, kui meid ja teisi rekkasid hakati laeva laskma. Need, kes on projekteerinud "rekkalaevad", ei ole ise ilmselt päevagi veoauto roolis olnud. Miks muidu on kõik nii millimeetri pealt mõõdus, et üks pisemgi eksimus lõpeks kriimude ja kraamudega autol. Uni kadus hetkega ja oli kohe väga "reibas tunne", kui mind hakati koos selle kuramuse redelautoga kahe rekka vahele mahutama. Olin tegemas oma elu "ämmaboksi". Ainuke, mida vaatasin olid laevamehe käed, ei peeglisse ega kuhugi mujale. Õnn oli, et laeva meeskond olid eestlased, lisaks rahvuslikule ühtsustundele tekkis ka mingi tohutu usaldus mehe vastu, kes mind selle monstrumautoga "seinaprakku" üritas toppida. Tulemus oli pärast 15 min ukerdamist võrratu. Õhku jäi ainult küsimus, et mismoodi selle auto sealt kahe furgooni vahelt kätte saame, sest teatavasti autod manööverdavad tagurpidi paremini, kui edaspidi.
Laev väljus hommikul 0600, ajal kui magasime kajutis autojuhiund.
Iseenesest oli tegemist väga ilusa laevaga, ainult et reisijateks olid valdavalt rekkamehed. Suur ja ilus kruiisilaev aga inimtühi. Kõik 22 tundi sisustasime söömise ja igavlemisega. Saunas saime jutule ka eestlastest rekkajuhtidega. Meid võeti kui omasuguseid ja küsiti väga iseenesest mõistetava tooniga - kuhu minek?