Soome ehk kui hea on olla töll

Liitusin Lilleküla meeste kambaga, kes otsustas veeta pühapäeva Helsinkis. Sõidu eesmärk oli muidugi naerma või isegi nutma ajav ehk siis külastada Kallio Keskkomandot ja Erotaja komandos asuvat tuletõrjemuuseumi. See viimane oli see, mis vabatahtlikuna Soome ajas. Tuleb ju käia vaatamas, kuidas naabrid oma ajalugu talletavad. Meil näiteks Eestis hävitati tuletõrjemuuseum täielikult. Asemele tehti mitte kusagil paiknev ja mitte kusagil asuv Sisejulgeoleku muuseum. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. On need soomlased, mis nad on aga võõrustada nad oskavad. Sadamas oli kenasti transport vastas ja meil arutamist, meie süsteemi võimekusest pühapäeva hommikul nipsust sadamast keegi ära tuua. Kallio komando oli nagu iga teinegi uus tuletõrjemaja. Avar ja palju tehnikat. Erotaja seevastu sarnanes nats Lillekülale, muinsuskaitse all olev hoone, mis kunagi ehitatud hobustele. Kes oleks siis arvanud, et need tänapäeva hobused nii suured on. Muuseum oli kihvt, väga hästi sisustatud ja väga hea väljapanekuga.
Kusagil keset päeva märkasin, et kui hea on olla 1 osa mingist grupist ja lihtsalt kulgeda sinna, kuhu sind viiaks. Ei mingit vastutust, ei mingit katastroofi, ei mingit närveldamist. Nii võib täitsa ju välismaailmas käia, isegi Soomes.