Düünid

Hommikud on minu. Enne hommikusööki olin tagasi liivadüünide vahel, kuulamas Põhjamere kohinat. Hirmus tahtmine oli pildistada aga kahjuks oli liiga pime. Meri oli natuke teistmoodi kui meie oma – raevukam. Nägin ka ilmselt maailma kummalisemat suusarada, paarsada meetrit pikk ja meenutas porimatti, ainult selle vahega, et see oli lumivalge. Kahju hakkas neist inimestest, kes peavad suusatama sellistes tingimustes. Pärast hommikusööki oli piisavalt valge, et fotskar taskus tagasi düünide vahele joosta. Tõeliselt ilus rand ja hästi kahju, et pildistamiseks nii vähe aega jäi.
Tagasi jõudsin täpselt 0900 ja veid lõõtsutavas oleksu algas tööpäev. Käisime läbi Weseli õppuse, esitasin ettekande läbi hindaja silmade ja olin muidu asjalik. Meie projektiga ei ole asjad head, Brüssel nimelt jälgib seda eriti tähelepanelikult. Klaus arvas, et see on ääretult kehvast algusest tingitud. Sai ju kogu asi ümber tehtud. Pean tunnistama, et olen sattunud väga tarkade inimeste seltskonda.
Ühine lõunasöök kujunes kurvaks. Rob tegi teatavaks, et lõpetab töö „siniste vilkurite“ all ja läheb juhtima mingit kõrgemat ametikooli. Ta küll üritas selgitada, et see oli tema vaba tahe (milles ma ei kahtle) aga tunda oli juba ette meeletut igatsust vana elu järgi. Jah, kunagi peab see juhtuma ka minuga, kui kellad enam ei helise, vilkurid ei vilgu ja sireenid ei üürga. Parem on selle peale mitte mõelda, klimp võib kurku tulla.
Ürituse lõppedes otsustasime, et viimane juhtkomitee kohtumine saab toimuma 2010 märtsis Tallinnas.

Kultuurinurk: hollandlased kirjutavad number 8 vastupidises suunas