Sadakaheksakümmend kraadi

Päike oli varakult kõrgel ja taevas helesinine. Ilm tõotas tulla kuum, peaasi, et vihma ei tule. Kogu päeva läbivateks teemadeks olid töörühmad, kokku neli erinevat. Süsteem oli varasemast tuttav, rotatsiooni põhimõttel, kõik teevad kõike. Enne lõunat vaatasime üle INSARAG koolitusel kasutatavad materjalid. Tegime päris palju ettepanekuid edaspidise suhtes. Teine teema enne lõunat oli meedia. Tundus, et siin ringkondades kardetakse seda nähtust. Muidugi, mul oli Saksamaa kursusest vorm hea ja sain sealt saadud teadmisi ka siin rakendada ja edasi anda. Lõuna pausi ajal tegime Mäxiga väikes jalutuskäigu ja avastasime midagi väga rabavat. Teatavasti kehtib Indias kastisüsteem, see tähendab ühiskondlikku kihistumist. Nüüd avastasimegi selle nähtuse väga ehtsal kujul. Seistes keset tänavat ja vaadates ühes suunas, võis näha väga ilusaid ja uhkeid elamisi. Tehes samas kohas 180 kraadise pöörde, olime tunnistajaks ülimale viletsusele. Inimesed elasid mingites madalates tellistest laotud hurtsikutes.





Jah, kultuurid on erinevad. Päeva teine pool oli tegelikult meile igav. Probleem lihtsalt meie senises väljaõppes. See on väga mitmekülgne ja paljud suured teemad tuttavad. Üheks töörühma teemaks oli katastroofi järgsete tööde koordineerimine. Ma olin selle teemaga tegelenud terve eelmise nädala. Nii et ei saanud tõesti targemaks. Teiseks oli Virtual OSOCC-i tutvustamine. Kasutan seda virtuaal maailma igapäevaselt. Jälle ei midagi. Küll aga oli palju neid, keda teemad tõsiselt huvitasid. Enne õhtust kultuuriprogrammi pakuti võimalust minna nö. shopingule. Mõeldud tehtud, sest lootsime näha kohalikku bazaari. Pettumus oli muidugi suur, kui meid pandi maha väga moodsa ja väga spetsiaalselt turistidele mõeldud hindadega suveniiri poe ees. Väike puust elevant maksis 3000 Rs. Võrdluseks praad hotelli restoranis oli ca. 300 Rs. Muidugi ei ostnud me midagi, tuiasime tänaval ja vaadata polnud ka midagi. See tänav meenutas Liivalaia tänavat Tallinnas. Palju autosid ja palju maju aga sisutühi. Käisime vaatasime ka metroojaama. See oli üllatavalt uhke ja puhas. Kõik reisijad läbisid analoogse turvakontrolli nagu lennukile minnes. Saime rääkida ka ühe sealse püssimehega, kes uuris, mis asju ajame.
Õhtu jätkus Punases Fordis (Red Fort), kindluses, mis rajati 15 saj. ja millest juhiti ajaloolist Hindustani. Kogu kindlus on ehitatud punasest kivist ja on tõepoolest punane. Seal pakuti meile ajaloolist ülevaadet India riigi tekkimisest, koos valgus showga kindluse hoonetel ja rajatistel. Jamaks (loe: tüüpiliseks) muutus asi siis, kui hakkasime tagasi hotelli sõitma. Selgus, et kui olime tulnud kokku kolme bussiga, siis nüüd pole aga enam ühtegi nendest alles. Pool seltskonnast oli ka kadunud. Õnneks jäi Arjun, kes on kohalik ja ürituse peakorraldaja, meie kampa. Pärast helistamist ilmuski liikluskaosest üks meie buss. Surusime ennast sinna sisse ja ausalt, ühtegi vaba ruutsentimeetrit ei jäänud. Meie peas sündis ketserlik plaan, homme siia tagasi tulla. Hotellis sõime õhtust, uskumatult kui hästi siin osatakse teha lambaliha AGA ÄRGE OSTKE SEDA TÄNAVALT! Varsti ilmus seltskonda prantsuse kolleeg ja ütles, et olid just oma bussiga teinud liiklusavarii. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja arvestades siinset hullumeelset liiklust, siis ega ei imestanud ka.
Magama jäime valjult mängiva muusika saatel, mis kostus alumiselt korruselt, seal peeti pulma.