Old Delhi

Meie ametliku ürituse viimane päev. Oli üks väga huvitav ettekanne ohtlikest kemikaalidest varisenud hoonetes. See teema on juba pikemat aega olnud arutlusel ka meie meeskonna võimekuse aruteludel. Õnneks võib öelda, et olime natuke üle pabistanud. Igaljuhul saime ammendavad vastused edaspidiseks keemia alaseks arenguks. Keskendumist päästeteemadele segas meie pärastlõunal plaanitav "seiklus" Delhi vanemas osas - Old Delhis. Rahvusvaheline päästemaailm on täis kõikvõimalikke ohutuseeskirju ja turva reegleid. NENDEST TULEB KINNI PIDADA!!! Meie muidugi teadsime, et osa asju läheb reeglitega vastuollu aga meie õnn on see, et teame, mille vastu eksime. See hoiab ära lollide üllatuste tekkimise. Koosviibimine lõppes plaanitust veidi varem ja pärast head aega ütlemist kiirustasime hotelli riideid vahetama. Järgmine "team leaders meeting" on aasta pärast Inglismaal.
Valmistasime ennast kiiresti ette linna minekuks, ainuke asi mis väärib märkimist oli märkmepaber, millel kohalikus keeles hotelli aadress - juhuks kui taksojuht ei oska inglise keelt. Takso saime kohe hotelli kõrvalt, juhiks tõeline hindu, turbani ja tintmusta habemega. Istusime minibussi laadsesse sõidukisse ja sukeldusime siinsesse hullumeelsesse liiklusesse. Suure bussi aknast vaadatuna oli asi ikka märksa turvalisem, nüüd selles pisikeses kopsikus istudes olid kõik kaasliiklejad ja avariiohtlikud olukorrad kuramuse lähedal. Kummaline on siinses liikluses sujuvus. Sõidetaks teineteisel üli lähedal aga kui tuleb pidurdamise koht, siis tundub, et kusagil on üks pedaal, mis aeglustab kõikide sõidukite kiirust. Ei ühtki äkilist liigutust, need muidugi lõpeks katastroofiga. Astusime Red Forti Lahore´i värava ees taksost välja, olles enne kokku leppinud meie taksojuhiga, et ta ootab meid samas kohas kolme tunni pärast. See tundus väikese garantiina, et jõuame ikka õigesse kohta tagasi. Samal hetkel, kui taksost välja astusime rabasid meid kümned käed, meiega rääkis korraga vähemalt 20 inimest ja ümberringi tajusime ainult liikumist. Oli tunne nagu oleks astunud karusselli peale. Võttis mõne hetke, enne kui aru saime, kus ja kes me oleme. Ristmiku liiklus oli just selline, et kõik liikusid mingis suunas, inimesed, jalgrattad, autod, tuk-tukid jne. Valgusfooride tuled ei häirinud kedagi. Mingi ime läbi saime eluga sellest kaosest üle ja märkamatult oli meiega liikunud keegi kohalik, kes lubas meile näidata kõiki huvitavaid kohti. Mina oleks ta kohe pikalt saatnud aga Mäx tegi temaga pisut leebemas stiilis juttu ja meie retk jätkus kolmekesi. Käisime nö. kaubatänavatel, mis kõik on meeletult kitsad ja rahvarohked. Kõikjal oli inimesi, absoluutselt kõikjal. Müüdi samuti kõike, absoluutselt kõike. Kogu selles tänavate labürindis tundus meie hindust saatja siiski väga vajalik, sest tema meid sellesse tänavate rägastikku vedas ja tema teadis ka teed, kuidas sellest jälle välja saada. Huvitav oli see, et erinevaid asju müüdi selleks ettenähtud tänavatel. Näiteks üks kauba tänav oli rätikute ostmise jaoks, teine ehete jne. Kogu selle meeletu elukeerise kohta ütles Mäx väga tabavalt, et siia linna võib lihtsalt ära kaduda, hommikul lähed tööle ja õhtul koju ei tule ning mitte keegi kurat ei tea kus sa oled ja kas sa üldse elus oled. Me muide nägime tänaval vist ka surnud inimesi. Väsisime sellest meeletust melust nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Kogu aeg tuli põigelda inimeste ja sõidukite vahel ning kogu aeg oli tunne, et keegi sõidab meile lihtsalt otsa. Sattusime ka muslimite turule, näod ja olemine meenutas koheselt Pakistani. Kuna hakkas ämarduma, siis loobusime mõttest seda seltskonda lähemalt vaadata. Suutsime selles hulluses 2 tundi vastupidada, maksime oma saatjale 100 Rs ja põgenesime Red Forti kaitsvate müüride vahele, sinna tavarahvast ei lasta. Leidsime ka ühe räpase välikohviku, kuhu väsinult istusime ja vaikselt pepsit jõime. Seda võib teha, sest see on korgitud pudelis. Saime aru, et eestlasele on selline rahvamass ikka liig, mis liig. Me saime aru, et ei suutnud lihtsalt hoomata enda ümber toimuvat. Kuidas nad küll suudavad seal ellu jääda?
Takso oli kohal õigeaegselt ja meie "Habe" tundus elupäästjana, tõesti oli hea meel teda näha. Saime oma taksoköksiga sellest segadusest välja ja New Delhi pool oli kõik taas rahulik ja roheline. Hotelli jõudes maksime Habemele 500 Rs, see oli topelt summa aga lõppude lõpuks oli ta selle ka ära teeninud. Pakkisime asjad ja maksime oma hotelliarve, saime üllatusega teada, et siin ei loeta hotellis oldud päevi 24 tunni kaupa vaid 12 kaupa. 5 päeva asemel olime siin elanud 3 päeva. Mul muidugi oli Päästeameti raha kaasas ja ruupiateks vahetatud, nüüd tekkis küsimus, kuidas need Eesti riigile tagasi maksan. Kell oli saanud 2200 ja meie transport lennujaama pidi minema südaööl. Võtsime oma pambud ja istusime hotelli restorani sööma. Olime tõeliselt väsinud ja ees ootas pikk kodutee ja jällegi ilma voodis magamise võimaluseta.