IHP

Teine päeva algas täpselt sealt, kus eelmine pooleli jäi. Ilma pikema jututa kohe standardi kallale. Mida rohkem teemasse süvenesime, seda selgemaks sai arusaam, et seoses IHP liikmelisusega on Eestil ees väga suur ja tõsine töö. Selles seltskonnas on väga lihtne komistada ja selle tagajärjed ei ole ilmselt meeldivad. Lõuna paiku tõid rootslased välja oma alatise trumbi, näitasid meile oma varustuse ladu. Ma olen neid ennegi külastanud ja üllatusmomenti ei oleks tohtinud nagu tekkida aga sellegi poolest. Ideaalsemat varustuse ladu on endale raske ette kujutada. Jällegi tekkisid paralleelsed pildid meie hetkeseisuga-tööd on meil veel palju teha. Vaatamata vastargumentidele peaks Päästeamet mõtlema väga tõsiselt spetsiaalse osakonna loomisele, mäng on läinud liiga kaugele, et asju nö. hobi korras teha. Pärastlõunaks oli aju sinna kogunenud infost, mõtetest ja ideedest nii väsinud, et tekkisid raskused süsteemselt mõelda. Samas oli hea tunne, sest ei mäletagi nii informatiivset koosolekut. Paika sai ka järgmine töörühma kogunemine, mis leiab aset Taanis augusti lõpus. Tagasiteed alustasime ühe lahja õllega perronil, edasi tukkudes rongis ja lennujaamabussis. Ei viitsinud rääkida ega mõelda.
Tagasilend õnneks ei hilinenud, kuigi korraks tekkis ärev moment, sest otse meie ees läks katki aparaat, mis fikseerib lennuki pileteid. Õnneks oli olemas ka asendus masin ja asi lahenes. Üle pika aja üks reis, kus viperuste arva oli suhtkoht väike.