IHP

Lühivisiit Rootsi, IHP (International Humanitarian Partnership) töörühma trefile. See on riikide rühmitus, kellel on sarnane mõttemaailm ning kes pakuvad toetust ÜRO organisatsioonide töötajatele katastroofi piirkonnas. IHP liikmesriikide kohta öeldakse ka "rikaste klubi" ja imelisel kombel kuulub sinna ka Eesti. Olin seekord nagu natuke asendusliige, sest meie seltskonna reisiplaanid on teinekord väga tihedad. Lohutas natuke see, et selliseid üritusi oli enne toimunud ainult üks ja vast saan ruttu teemasse. Sõitsin koos petsiga Päästeametist, kes hetkel tegelebki Välisministeeriumi rahaeralduse realiseerimisega ehk ostab kokku Eesti baaslaagri varustust. Reis Stockholmi algas muidugi lennu hilinemisega, seekord küll õnneks ainult pool tundi - Estonian Air on muutumatu ajas ja ruumis. Muud häda polnud midagi aga Stockholmist Kristinehamni pidime sõitma rongiga. Õigest rongist mahajäämine oleks tähendanud sõidu täielikku luhtumist. Ma pole küll palju reisinud aga samas piisavalt, et võiks nagu tobadaid eksimusi vältida aga inimene õpib kogu elu (eriti mina). Kohe kui Tallinnas lennukisse istudes oma telefoni välja lülitasin, meenus mulle mu telefoni vahetus ja sellega seoses ka PIN koodi muutus. Muidugi polnud mul õrna aimugi, mis see olla võiks. Asja tegi veel eriti tobedaks see, et telefoni on "peidetud" veel ka krediitkaardi PIN. Me elame PIN-ide ajastul. Petsi telefoni oleks saanud muidugi kasutada aga minu "tagalaülem" istus kogu päeva koolitusel, seega olin maailma jaoks kadunud kuni õhtuni. Arlandalt Stockholimi rongijaama minek oli üllatavalt sujuv. Väike värin tekkis rongipiletikassas, kus oli jubetum järjekord ja meil rongini aega ainult 20 min. Silme ette kerkis Mr. Beani mingi osa. Õnneks suutsime me piletiautomaadist oma piletid välja võluda ja jõudsime väga täpselt rongile. Sõit Kristinehamni vältas ca. 3 tundi, mille täitsime niisama rääkimisega. Õnneks olid rootslased minu m@ili kätte saanud ja Mona (kes oli siinse ürituse juht) oli meil jaamas vastas ja viis meid otse töölaua taha. Kohal olid taanlased, rootslased, norrakad ja eestlased. Esimesed kolm riiki on väga tuntud oma toetuslaagritega kogu maailmas, viimased aga alles alustavad laagri koostamist. Imelikul kombel polnud soomlaseid, kahju, sest Eestil olid mõned koostööplaanid nendega. Ega täpset ettekujutust polnud, mida seal Rootsis tegema hakatakse ja seda suurem oli üllatus, kui alustasime IHP toetuslaagri miinimumstandardi kirjutamist ÜRO organisatsioonidele (UNHCR, WFP). Meile oli olukord soodne, sest meil ei ole veel laagrit ja saame asju nullist alustada, teised aga peavad hakkama olemasolevat ümber vaatama. Õhtuks oli pea uut infot ja mõtteid nii täis, et hakkas raskuseid tekkima mõtete koondamisel. Rahvusvaheline maailm on väike, suur oli üllatus ja rõõm, kui kohtusin täiesti juhuslikult oma kollegide Hanna, Lina ja Janiga, kõik tuttavad eelnevatelt koolitustelt, kursustelt ja tegemistelt. Õhtu oli kena, esiteks oli ilm fantast ilus, teiseks oli hotell väga kena ja kolmandaks sõime õhtust vanas sadama hoones. Rootslased teadsid rääkida, et see on ehitatud millaski 1700. Igaljuhul väga ilus vanaaegne palkehitis. Lõhe kõrvale arutasime niisama maailma asjadest, igati huvitav seltskond oli. Väsimus oli muidugi kõigil kallal ja uskumatu aga tõsi, enne 2300 olid kõik hotellis tagasi.