Port au Prince

Arkamine lennukis tulede süttimise peale on alati kole. Nüüd oli ka lisaks üllatus, kui selgus, et hakkame maanduma Kanadas Halifaxis. Lennatud oli selleks ajaks 6 h ja tekkis väike lootus terminali pääseda. See kustus kiirest, sest öösel ei ole transpordi vahendit, et kogu seda karja vedada saaks. Lennukit tangiti ja meil palutu istuda avatud turvavooga, nii igaks juhuks. 24 H tagasi olin andnud nõusoleku Haitile lennata. Hommikusöök lennukis oli hea, süüa tuleb, sest tegelikult sellises olukorras ei tea kunagi millal jälle saab. Tõsi lendamisest hakkas küll isu täis saama. Olime just alustanud maandumist Port au Prince lennuväljale, kui selgus, et see on nii ülekoormatud, et meid jääti tiirlema. Tiirlesime kohe 2 tundi. Ainuke mida vaadata, oli päikesetõus ja see oli ilus. 0845 oli lennuk maas ja kui selle uks lahti tehti, siis hommikune +27 mõjus jahmatavalt, sest tegelikult on ju jaanuar. Mõningast segadust tekitas lennukilt pagasi kätte saamine, sest BFAST teamil puudus nagu selge pilt sellest toimingust aga eks kõik õpi. Olime nii kiirelt kohal, et suurt kaost veel märgata polnud, kuigi kõik märgid viitasid sellele. Lennukid ära ei mahtunud, abisaadetised kuhjusid jne. Tegima ka esimese apsaka. Meil oli kaasas suurel hulgal originaalpakendis pudelivett ja kõik küsisid juua. Sellistel puhkudel peab alati väga karmilt ei ütlema. Meil oli vett tõesti vaga limiteeritud kogus ja teada on, et esimestel päevadel läheb seda hulga rohkem. Keskpäevaks liikusime suurde UN baasi MINUSTAH, see asub küll lennuvälja territooriumil aga sinna pääsuks peab minema tänavale. Jagati laiali ka esmased tääülesanded, mulle jäi logistiliste murede koorem. Saatuse tahtel oli see suurim mure üldse siinses süsteemis. Hoogne algatus vajus aga ära. Mitte midagi ei toimunud. Oleme keset UN baasi, kus on olemas kõik mis katastroofi järgsete tööde tegemiseks vaja aga mitte midagi ei toimu. Jäi mulje, et asju tahetakse varjata. Tegelik põhjus oli aga vist selles, et kogu see UN jõuk keskendus oma töötajate ja inimeste murede lahendamisele, sest ohvreid nende seast oli väga palju. Hukkusid ka mitmed tippametnikud ja nende pered. Lisaks kõigele saime teada ka, et olukord turvalisusega on kehv, kehtis TASE 3, kokku on üldse viis taset, millest viimane on evakuatsioon.
Megasegadus jätkus, üritasime lootusetult leida õigeid inimesi ja õigeid aadresse. Jama on selles, et tegelikult on päästemeeskonnad kohe valmis tööle asuma aga neile ei suudeta transpordivahendeid tagada. Jabur on see, et seisame UN baasis, keset välja, mis on täis veoautosid, kraanasid, maastureid, traktoreid jne. Isegi niipalju ei saa, et saaksime minna hindamistöödele, autot lihtsalt ei anta ja kõik, ole sa Euroopa Liidust või kuupealt.
1900 oli esimene USAR juhtide koosolek nende laagris. Saime teada, et on alustatud päästetöödega aga suured on mured transpordivahendite leidmisega. Samas ei saa keegi aru, kes juhib päästetöid ja kes koordineerib. Ühesõnaga segadus on suur. Huvitav on see, et terminal, USAR baaslaager ja Minusah laager on kõik ühel territooriumil. Kahjuks ei ole võimalik aga UN baasist otse ja turvaliselt liikuda. Kummaline lugu. Õhtul panime paika järgmise päeva plaanid ja kolisime ühte askeetlikusse kollasesse telki magama, mille Jesper oli kaasa võtnud, muidu oleks tulnud öö tähtede all.