Kirjutamisest

Leida teema, millest kirjutada, pole alati lihtne. Olin millegi pärast kindel, et täna kirjutan midagi stiilis, et ei ole midagi tarka öelda. Küll aga olid saatusel teised plaanid ja õnneks omamoodi naljakad. Istusime Arthuriga kl 0500 oma kontoris, mis on kohe terminali ukse kõrval ja lugesime internetist uudiseid. Väga vaikne ja rutiinne hommik. Lennukid muudkui sõeluvad edasi ja tagasi. Korra nagu tundus, et ühe lennuki mootori hääl on natuke teise kõlaga, kui käis pauk ja terminali uksed lahti paiskusid, kuum õhuvool sisse tormas ja kogu meie kontori ja migratsioonilaua paberid sekundiga minema lendasid. Meist umbes 50 m kaugusel seisis sabaga meie poole DHL Boeing 727, mille jetmootorid töötasid täisvõimsusega. Kargasime püsti ja hoidsime uksi kahe mehega kinni. Õnneks jäi meie kontori tehnika paigale. See kestis ca 5 min ja lennuk läks minema. Segi oli paisatud ka õues asuv ajutine terminal. Varsti tuli üks DHL-i töötaja vabandama ja ütles, et nende lennuk andis ruleerimisrajal tagasikäigu, sest oleks ääre pealt ühe maanduva C 130 kokku sõitnud. Lennuõnnetus ongi siit veel puudu. Ma ei kujuta ette, mis saab siis siin, kui see lennuväli peaks rivist välja langema. Ilmselt ka ajutine lennujuhtimise keskus töötab inimvõimete piiril. Väsimusest tehtud vigadel võivad siin olla katastrofaalsed tagajärjed, mis tahes tasemel.
Järgmine jant tabas meid siis,. kui oli järeltõuge, mille tugevuseks mõõdeti 6,1 Richterit. See tekitas koheselt diskussiooni, meie kontori kolimisest telki, terminali ees. Hommikul oleks tahtnud seal telgis olla. Oleks saanud proovida telgis olles seina küljes rippumist. Olin täiesti kindel, et oma kamraade siin riigis ma enam ei kohta. Lõuna ajal aga ilmus välja Indrek, kes oli saadetud meie operatsiooni keskusesse tööle. ICT mehele omaselt tolknes tal pükste küljes SAT telefon. Sain lõpuks helistada Eestisse koju ja AK sai oma intervjuu. Meedia on mul kaelas. Lubasin nendega suhelda em@ili teel, sest nad hakkasid Eestis Jevgenit lämmatama. Nüüd saangi m@ile, mille sisu on nagu läbi kopeeri lastud, kas on ikka vägivalda ja kas abi liigub ikka aeglaselt. Kedagi ei huvita, milline maa see Haiti on, millised inimesed siin elavad jne. Aga eks kõik tee oma tööd ja müüakse seda, mida ostetakse. Siinsed inimesed on väga puhtalt ja korrektselt riides. Vaatamata, et maa on hävingus ja vett ja elekrit jms. peaks nappima. Teine, mis silma hakkab on austus vanematesse inimestesse. See on tõesti sügav.
Saime tähtsa ülesande. Toimetada Santa Domingo lennuväljale sealsesse RDC-sse kaks kasti IT varustust ja Vegardi isiklikud asjad. Hakkasime labürindist väljapääsu otsima. Mees on algusest peale ilma pagasita, kuigi jah, seal peaks olema olemas poed.
Peauudis oli aga see, et lahkume siit 23.01, millal Eestisse saab, eks see paistab siis kui kohal olen. Lennuplaani pole veel näinud. Õhtusel TL koosolekule jõudes oli esimene keda nägin Enn. Ka tema oli siia meie laagrisse tööle suunatud. Saatus oli meid kolme jälle kokku viinud.
Õhtul kontoris istudes märkasime midagi täiesti uut. Riigist lahkujate seast visati suht jõuliselt välja ja ühtlasi ka terminalist välja vähemalt kolm noort meest. Uurisime, et mis tegelased need sellised olid, tuli välja, et nad olid õle aia roninud ja üritanud riigist põgeneda.
Vegardi asjad on ikka meie käes.