Põgenikud

Magama saime peale südaööd ja täpselt kaheks tunniks. Algselt pakuti meile kohti baaslaagris ühes telgis aga kohale jõudes selgus, et see telk on juba täis. Magasime siis Leifiga keset välikontori põrandat. 0200 ajasime ennast üles ja tagasi terminali. Teepeal kohtusin Deweyt, kes on USAR maailma autoriteet ja ristiisa. Kusagil kl 0500 saabus äkki täielik vaikus, isegi rohutirtsude siristamist oli kuulda. Seda rõõmu oli täpselt tunniks ajaks, kell 0600 hakkas kõik otsast peale. Tunni aja pärast läksid ameeriklased minema. Suure sõpruse märgiks jätsid nad meile hunniku USA armee toitu ja kastide kaupa joogivett. Vähemalt nälga ja janusse me ei sure. Meie team koosneb kolmest tegelasest: Leif (SWE), Arthur (AUT) ja mina. Keset hommikut kadus järsku vool. Genekat meil veel pole, nii et ei arvutit, printimist ega midagi. Võtsime aga teame vastu paberi ja pliiatsiga. Meie laud on just väljapääsu kõrval ja meie vastas on ajutine migratsiooni laud. Kogu koridor oli täis peresid, kes maalt põgenevad. Kuna terminal on varisemisohtlik, siis ootab kogu see inimmass (tittedest vanuriteni)lõõskava päikese all. See on omamoodi õudne ja õõvastav vaatepilt, eriti kui mõelda, mida need inimesed on pidanud läbi elama. Kõige tippu veel meeletu müra mida tekitavad hiiglaslikud transpordilennukid. Need seisavad meist ja põgenikest ca. 30 m kaugusel. See müra meid tapab ja loomulikult unustasin ma kõrvatropid maha. Samas, töötavatele lennukitele ei saa nii lähedal olla nagu oleme seda meie. Teatud aja tagant lahkuvad need monstrumid, viies enda kõhus kaasa suure hulga inimesi ja nii päevotsa.
1100 tabas meid esimene järeltouge, hoone hüppas vasakule ja paremale, samaaegselt tugev müra. Kargasime majast väga kiiresti välja. Elu on mõnikord väga habras.
Suure kuumuse käes vaevlatele inimhulkadele hakati lõpuks juua jagama, selle ülesande võttis enda peale USA armee. Äraminejate rivid on pikad ja sirged. õnneks pääsevad nad siit põrgust varsti minema.
Lõuna ajal jooksin kokku Davega Inglismaalt, selgub, et pea kõik mu parimad sõbrad maailmast on siia kogunenud.
Meie olema oma kellavärgi käima saanud, vastame kõikidele küsimustele. Mõni küsib kus wc on, mõni kus VIP salong jne. sellised küsimused segavad tegelikult jubedalt mõtlemist. Kandsime Arthuriga EL logodega veste. Kõik Euroopa riikide kodanikud hakkasid meie poole pöörduma sooviga, et organiseeriksime nende reisi Euroopasse. Võtsime vesti vargsi seljast ära. Õhtul saabus ennast üles andma Lõuna-Aafrika team, selle meeskonna juht on kohe väga vana kamraad, Colin. Viimati nägin teda kevadel Armeenias, käisime paar korda koos Ararti maitsmas.
Lennud käivad pidevalt, jubedalt ajab närvi, kui otse akna taga seisab lennuk, mille kõik neli propellerit töötavad täisjõuga. 1,5 tundi järjest. Millalgi öösel heitsin magama terminali põrandale trepi alla. Jääb üle teha pakkumised, millal käpuli kausist sööma hakkan. Enne magajäämist üritasin ennast nats pesta.