Maatasa

Ärkasime kukkede kiremise peale kl 0600. 0700 pidin hakkama Arthuriga kontori telke püstitama ja sisustama. Minu logistiku ülesanne lõpetati, kuna see on nii keeruline, et sellega ei tegeleta hetkel. Ootasime lõunani aga telke ei kuskil. Tegelikult olid need meist ca 1,5 km kaugusel lennuväljal aga transpordivahendit ei võimaldatud ja kõik. Punkt. Kaasa võetud joogi -ja toiduvaru oli meil väga limiteeritud. Läksime Terryga sellest sasipuntrast toitu otsima, meil õnnestuski laost toidupakke välja valetada. Leidsime baasist ka poe ja kohviku, arvestades kuumust ja vedeliku kadu ostsin kohe hunniku coca-colat. Palja vee joomine on pigem läbipesu, midagi peab ju sisse ka jääma. Kõik muutub siin väga äkki. Järsku oli mulle leitud uus ülesanne. Hindamis- ja luurelend helikopteriga üle purustatud ala. Pidin seda tegema koos ühe WFP spetsialistiga. Sain temaga UN baasi kopteri lennuväljal kokku aga see kõik ei olnud nii lihtne. Meile öeldi, et sellist lendu ei ole olemas. Sealt saadeti meid tsiviillennuväljale. Õnneks tuli selle mehe üks sõber autoga meile vastu ja transport oli olemas. Väljusime baasist tänavale. Ma pole kunagi Aafrikas olnud aga tunne oli küll selline. Terminali saime kerge vaevaga sisse ja hakkasime seda neetud helikopterit otsima. Jooksime edasi ja tagasi lennukite ja kopterite vahel. Ei midagi. Otsustasime baasi tagasi pöörduda. Auto oli muidugi läinud ja ainuke lahendus oli jalgsi. Ma ei tea kui hea mõte see oli, kaks valget keset musti. Õnneks oli distants ainult 1,5 km. Ühel hetkel peatus üks UN maastur ja võttis meid lahkelt kasti. Saime eluga baasi tagasi. Seal jätsime jumalaga ja kohtusime uuesti 15 min pärast, sealsamas helikopteri lennuväljal, kus meid algul pikalt saadeti. Pääsesime Argentiina Õhujõudude Bell 212 pardale ja alustasime avatud ustega lendu liinil Port au Prince, Leogane, Jacmel ja tagasi Port-au-Prince. Kohe kui õhus olime ja avanes pilt linnale, oli selge, et purustuste ulatus on kohutav. Ükspuha kuhu suunas vaatasid, ainult täielikult kokku vajunud majad, ajutised ööbimispaigad ja blokeerunud tänavad. Selle riigi pealinn on kokkuvarisenud. Mida kaugemale pealinnast, seda paremaks läks pilt aga ikkagi purustuste hulk on käsitlematu. Probleeme on ka riiki läbiva maanteega, see on blokeeritud maalihetest. Abi saatmine Jacmeli saab olema keeruline. Märkamata ei jäänud ka siinse looduse ilu, tõesti ilus maa aga jah, suures hädas. Lend vältas kokku 2 tundi.
Pärast maandumist andis Rolf mulle 15 min aega, et pakkida oma asjad ja koos Arthuriga lennujaama terminali tööle minna. Pidime üle võtma RDC ameeriklastel ja seal toööe hakkama. Meie ülesandeks jäi kõikide saabuvate päästemeeskondade ja humanitaarabi andjate registreerimine ja õigesse kohta juhatamine. Kohtasin ühte saksa sõpra Thorsteini, viimati olin temaga koos Floodexil. Lennujaam on väga üle koormatud ja hakkasime ameeriklastelt vaikselt tööd üle võtma. Siin töötasid kaks jänkit, kellega Triplexil koos ühes telgis elasin, polnud vaja tuttavaks saamise peale aega raisata. Meile avanesid kõik USA võimalused,toit vesi jne. Terminali hoone on iseenesest pragusid täis ja kuulutatud ohtlikuks aga meie kontor on õnneks uues kergehitises ja siin pole karta midagi. Elame väga askeetlikult, magame näiteks terminali kivist põranda peal, voodiks magamiskott ja tekiks käterätik.
Täna tõi USA ka oma väed Haitile sisse, korra tagamiseks.