Rutiin

Öösel magasin halvasti. Väsimus lennutab mõtteid igas suunas. Hommikul vara saabusid Enn, Avo ja Jaanus. Kõik EDRT veteranid. Nad olid reisist ja segameeskonna töökorraldusest häiritud. Saime päris pikalt tühja juttu ajada, sellised asjad mõjuvad alati tervendavalt.
Alustasime oma tööpäeva täiesti tavalisel moel, kuni sisse astus Sergio. 2m USA hiiglane, kelle mõjusfääris me töötame. Ta on otsese ütlemisega ja andis ühele meist aega pakkida kott ja kaduda laagrisse puhkama. Olin esimene, kes sai ametliku puhkuse - 3h. Lugesin raamatut ja olin asjast eemal.
Möll on siin meeletu, seda lennukite ja veoautode segadikku on seda nägemata võimatu kirjeldada. Hakkab tunduma, et see polegi päris elu vaid mingi film. Meil on päevas üle saja lennu. Maailm võtab Haiti muret tõsiselt. Töö käibki inimvõimete piiril. Üks UNDAC meeskonna liige vajus täna kokku. Viisin siit talle oma tutvuseid kasutades külmakotte. Jahmatav uudis oli täna see, et ühte USAR meeskonda tulistati. Nad tahavad viivitamatult maalt lahkuda. Kurat see asi kisub siin päevpäevalt ohtlikumaks. Sant tunne oli oma kamraadid siit minema saata, keskkonda, kus miski pole kindel. Laagri meeskond lahkus lennuväljalt pärastlõunal. Õhtul külastasime venelaste laagrit, meile pakuti pudel sooja õlut. Imed siin ilmas ei ole kadunud. Lootsin, et õhtul saabub vaikuse moment aga terminal on täis närvilisi maalt lahkujaid. Täna saime ka teada, kes siit massiliselt ära lendavad, need on USA kodanikud. Kohalikel ei ole mingit lootust. Huvitav on vaadata, kuidas elu hakkab siin lennuväljal taastuma. Ametnikud on tagasi tööl ja on tekkinud passikontroll ja muu säärane. Isegi perrooni töötajad on tagasi tööle tulnud. Lendusid ja laadimist on nii palju, et isegi USA armee on hädas. Abisaadetiste kuhjad kõrguvad nagu mäed.