Teene teene eest

0730 astus sisse Magnus Rootsist, tunnen teda aastast 2000. Siin maailmas on kombeks üksteist kallistada kui kohtutakse, sest kunagi ei tea, millal jalle näeb. Nägin teda viimati Pakistanis 2005. Hommikust sõin laagris eesti keelses seltskonnas. Ma ei saa mainimata jätta, et ajakirjandus, kindlasti mitte tahtlikult, tekitab meile muresid. Nüüd tehti ettepanek hakata regulaarselt siit raporteid saatama. Meil lihtsalt ei ole kõiki sidevahendeid koguaeg ja kui ei ole internetti, siis seda ei ole. Katsuge arusaada. Täna oleks jalle kaks lennukit meie ukse taga peadpidi kokkusõitnud, kaks C 17, sellest oleks alles vägev pauk käinud.
1200 oli kaks järeltõuget. Terminal kõikus jälle tuttaval kombel ja meie väljusime nagu õppefilmis. Oleme seda siin harjutada saanud. Huvitaval kombel ei tahtnud teine tõuge kuidagi pidama saada. Meil on tekkinud semusuhted migratsioonilaua inimestega. Lubame neil telefone laadida, sest neil kodudes voolu pole. Vastu saame aga lihtsustatud korras templeid päästemeeskondade liikmetele. Teene teene vastu.
USAR faas hakkab läbi saama. Baaslaager on rahulik ja meeskonnad pakivad asju. Natuke nuker on vaadata seltskonda, kelle vastuvõtsid ja nüüd uuesti ära saadad. Mina hakkasin tegelema meie kojulennu asjadega.
Lõuna ajal sain Ennu juures köögis pliidil tehtud toitu, esimest korda pärast siia jõudmist. Nädal läheb umbes aega pärast suuri katastroofe, kui mingi süsteem ja stabiilsus hakkab tekkima kohale sõitnud organisatsioonide töös.
Õhtul selgus, et üks USAR meeskond on kadunud, nüüd tegeletakse selle otsimisega. Loodame väga, et juhtunud ei ole halvimat. Istusime parast õhtusööki Indrekuga ja arutasime teemal - rõõm lihtsatest asjadest.
Meie kontori ukse taga seisab üks täisvõimsusel töötav C 130 ja üks C 17. Muide, mu kõrvadega ongi midagi valesti, sest koguaeg on tunne, et vatt oleks nagu kõrvas.