Ametniku maitse

Ei suutnud hommikusest jalutuskäigust loobuda. Genfis hakkab silma väga palju immigrante, nende ärid on juba väga var ahommikul avatud. Tõmmud näod istuvad kebabiäride ees ja logelevad niisama.
INSARAG töörühma kogunemisele kogunesid eranditult vanad tuttavad. Istusin ammuse Tuneesia kolleegi Ramzi kõrval ja tundsin, kuidas pea ringi käima hakkab, kui vaatasin tema paremalt vasakule kirjutamist. Ramziga juhtus kunagi Eestis tobe-naljakas lugu, kui ühe kursuse pidulikul lõpetamisel metssealiha pakuti. Moslemina ta seda ei söönud ja ausaltöelda oli ta sellise näoga, et lämbub kohe ära. Õnneks asendati tema metssealiha kalaga.
Alustasime otsast siseriikliku USAR suuniste paberile panemist. Esimese hooga tundus see väga lihtne, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tekkis tõrkeid. Tegelikult tuleb tunnistada, et nii mõneski küsimuses diskuteeriti tugevalt üle. Lõpetasime oma tööpäeva, et hommikul jätkata. Tuleb tunnistada, et Eesti jaoks midagi võimatut pole, kuigi saalist kostnud võrdlevate näidetena oleme India ja Peruuga ühel tasemel. See ei ole just kõrge tase.
Õhtul käisin fotokaga pilditiirul, sattusin peale Rahvuste Platsil toimuvale Türgi-Palestiina ühisele meeleavaldusele. Agressivne õhkkond vahetus Genfi järve ääres mingeid muusikuid kuulates. Tegelikult on siin täitsa ilus.