Londres

Hommik lennukis ei olnudki väga vastik. Uni oli igaljuhul hea, sest tool muutus voodiks ning tekk ja padi tundusid luksusena. Hommikusöök ajas lõplikult ärkvele. Madridis oli meie jaoks natuke külm, seal oli 6 kraadi. Madridi lennujaam on väga suur. Selle reisi eripära on seekord selline, et igas vahepeatuses peame nö. riiki sisenema koos oma pagasiga ja siis uuele lennule registreeruma. Madridis oli õnneks palju aega. Vahetada wc-s riided, enam ma ei olnudki EDRT liige, vaid keegi kes tuli Santo Domingost punase T-särgiga, millel palmid. Vahetada bussiga terminal ja olla kinni tollis, kes millegi pärast arvas, et oleme meremehed, arvan, et pean tänama oma uut T-särki. Tollis töötavast Pedrost oli kahju hetkel, kui ta käskis meil koti avada. 10 päeva pesemata asju haises kotis võikalt. Edasi lendan siit Londonisse, Arthur Zürichisse. Meie väravad olid üksteisest kaugel ja oligi see hetk käes, mida me mõlemad vist kartsime. Aeg hüvasti jätta. See mida me seal nägime ja tegime jättis meisse jälje, jälje mida ainult meie mõistame. Grüss Got Arthur!
Air Europa check-in is mölisesin ühe töötajaga, sest hispaanlastel on komme panna passi kaane peale turvakleeps. Minu passil on aga topelt kaaned, sellest ka see õiendamine, sest ainuke millest ma arusain oli sõna plastico. Turvakontroll oli veel jaburam. Plastkastid, kuhu oma kola panna olid läbivalgustuse lindist nii kaugel, et neid tuli tassida nagu kass poegi.. Üks Hector Mendez nägi mul käes salvräti pakki, ka see läks kasti, sest ta teadis, et see pakend sisaldab alumiiniumit. Heesus ...!
Reisi kõige kriitilisem osa oli algamas. Londonis oli mul aega 1h ja 15 min saada kätte oma pagas ja uuesti sisse checkida. Gatwickil ei pruugi see olla piisav aeg. Tasapisi hakkasin tegema plaane, et mis saab siis, kui Tallinna lennule ei jõua. Kõik sujus, Madridist saime õhku õigel ajal ja maandusime isegi 10 min varem. Rõõmustavalt mõjus ülelend Fort Widleyst. Kohe kui lennuki uks avanes jooksin jubetuma hooga minema, pagasi lindi poole. Ka Gatwick on arutult suur, koridoridel ei tahtnud lõppu tulla ja kui tuli, siis lõppes see piiriga, kus seisis sadakond inimest järjekordades. Õnneks läks seal kõik kiiresti. Pagasi ootesaali jõudes oli järgmise lennuni 1 h ja 5 min, mitte just halvad numbrid, kui pagas käes oleks. Madridi lint seisis aga jonnakalt. Kohe hakkasid ka kella seierid märgatava tempoga liikuma. Kell liikus pahasti kiiresti, lõpuks hakkas liikuma ka pagasi lint. Ootasin ja ootasin aga kotti ei kuskil. Siinkohal oleks paslik meenutada, et olin sõidus oma vana halli sõbraga. Selle kotiga olen kogu oma maailma läbi kolanud ja veel kunagi pole ta mind alt vedanud. Kell liikus kiiresti ja 10 min enne poolt, kui järgmise lennuni oli jäänud 40 min hakkasin arvutama kumb on odavam, kas jätta kott maha ja lennata Eestisse ilma asjadeta või oodata kott ära ja osta järgmiseks päevaks uus pilet. Arvan, et see imelik side vana reisikaaslasega oli see, mis mind veel 1 minuti paigal hoidis... ja siis ta tuli. Edasi võis Inglismaa näha meeletu hooga jooksvat tegelast saabuvate lendude väravast terminali tormamas. Ilmselt nii mõnigi mõtles, et sellel töllil peab olema ikka meeletu koduigatsus, et sellise hooga riiki sisse jookseb. Check-in is olin 30 min enne lennuki väljumist. Õnneks seal töötav hindu helistas kuhugi ja ma sain lennukile. Kõik käis joostes tempos, mida ma ammu arendanud polnud. Hingetuna ja kaltsmärjana jõudsin väravasse, kus just algas pääs Tallinna lennule. Mõttes palusin andeks oma vanalt hallilt, et olin plaaninud ta maha jätta. Estonian Airi Boeing tundus tükikese kodumaana, lennuki aknast paistis Air Europe lennuk, mis seisis väravas nr. 25, kuhu ma maandusin. Minu lend läks väravast 27. Vanduma võttis, ma olin jooksnud suure ja närvilise ringi, et jõuda samasse terminali, samasse koridori ja kõigest kõrval väravasse.