Lahkumine

Ärkasime hommikul kell 0400, võtame oma RDC maha. Tegelikult on see natuke kurb ka, sest olime selle kõigega siin nagu natuke kokku kasvanud. RDC lipp langes hommikul kell 0700 ja andsime kogu varustsuse ja info ära. Surusime Ennu ja Indrekuga kätt ja liikusin MINUSTAH baasi. Võrreldes esimese päevaga oli siin palju muutunud. Kõikjal olid telgid ja välikontorid. Kogu selles telkide möllus paistis silma ka meie kollane telk, mis esimesel õhtul väga üksinda oli. Lennuk Santa Domingosse pidi minema kell 0900, nagu peab olime tund enne Minustah baasi lennuväljal kohal, lahkume kolmekesi: Arthur, Angela ja mina. Huvitav miks ma arvasin, et siit maalt niisama lihtsalt minema saan. Baasi terminali check-in is öeldi, et teie lennukile ei mahu, oodake järgmist. See UN militaarvärk ajab siin vihale. Sellest sain aru juba teisel päeval. Välja kukkus asi nii, et nüüd istusime MINUSTAH baasis pingil ja ootasime lendu, mis pidi väljuma kell 1600. Uni tikkus peale ja heitsime pikali ja magasime, võime magada seal, kuhu heidame. 10 päeva treening. Uinakute vahepeal kirjutasime oma missiooni raportit. Aeg venis koletumal kombel aga lõpuks seisime DASH 7 kõrval, reisijaid oli kokku neli. Nina oli suunatud naaberriiki Dominikaani. Uskumatu, kuidas paistis lennuki aknast kahe maa erinevus. Haiti on lage ja vaene, Dominikaan aga ilus, roheline ja moodne. Tundus, et Dominikaanis armastatakse pesapalli, jube palju väljakuid hakkas silma. Saime pärast mõningast siksimist passi Dominikaani transiitviisa ja seisimegi inimestena terminalis. See terminal erines Port-au-Prince terminalist oluliselt. Piiri ületamine ei olnud nali. Täitsime kõikvõimalikke migratsiooni blankette. Ostsin endale T-särgi, sest enda omad olid väga mustad ja haisvad. Vedelesime IBERIA air salongis ja võtsime ühe veini, missiooni lõppemise auks. Lendame äriklassis, see tundub 5 tärni hotellina. Tuleb pikk lend üle ookeani ja kuupäev vahetub lennukis. Järgmine maandumine on Madrid.