End of the USAR

Hommikul nägin Keithi ja Dave, nad lendavad täna ära.
Oleme pannud tähele, et põgenevad lapsed tarduvad hetkeks. Ilmselt avaldavad suured möirgavad lennukid neile hirmu. Proportsioonide vahe on ju kohutav. Täna on jälle palju lahkujaid. Hetkeks tekkis meie jaoks täiesti uus situatsioon, lennuväljal ei olnud mitte ühtegi USA armee lennukit, see viga parandati umbes 10 minutiga. Tavaelus on märgata toibumise märke, meie migratsiooniameti sõprade lauale tekkisid rohelised kaardid USA-sse pääsemiseks. Lennukeid maandub niipalju, et humabi äraveoga tekib raskuseid. Ikkagi üle saja lennu ööpäevas. Terminali ette kuhjuvad lahkuvate USAR meeskondade liikmed ja ikka uued massid malt lahkujaid. Rolf andis täna teada, et RDC-l on täna viimane tööpäev. Hakkame mõtlema oma kontori sulgemise mõtteid. Elu taastub, täna pesti meie RDC põrandat, koristajad on tööle tagasi tulnud. Hommikune vaikushetk oli väga petlik. Lennujaam on jälle meeletut müra täis. Kõrvatropid on kogu aeg kõrvas. Isegi magades, siis tekib jälle teine hirm, et äkki keerad ennast küljele, surud tropid nii sügavale kõrva ja ei saa neid enam pärast kätte. Kuna päästetööd hakkavad lõppema, siis meid ei ole enam USAR meeskondadele vaja, oleme rohkem kogu lennujaama infopunkt. Õhtul saime oma arvutisse viiruse ja see tuli meie staabi arvutist USB pulgaga.
Õhtul pidas TL koosolekul kõne ÜRO töötaja, kes rääkis oma loo 5 päevasest vedelemisest rusude all, enne kui ta välja päästeti. Tänasega lõppes ametlikult USAR faas.