Ärge unustage kaarti printida

Haiti missioon hakkab saama ametlikku lõppu. EL-l on süsteem, kutsuda väljas käinud eksperdid nö. lõpparuandlusele. Tegemist oli sellise lühivisiidiga Brüsselisse, millele eelnes lõputu em@ilindus. Tegelikult on see kohutav, kui palju em@ile on vaja kõige tühisemate asjade lahendamiseks, ka siin Eestimaal. Lendasin pühapäeva õhtul üle Riia. Nüüdseks olen ka Air Balticu klient, et pääseda 5 EUR tasust check-in´is. Olin endale kaasa printinud terve paki vajalikke pabereid aga olin unustanud ühe, teejuhi oma hotelli. Me broneerisime kõigi meeskonna liikmetega toad samasse hotelli, et õhtul koos istuda. Lootsin, et saan Brüsseli lennujaamast linna kaardi osta, sest mäletasin, et hotell oli jalutuskäigu kaugusel raudteejaamast. See polnud aga kerge, sest pühapäeva õhtul olid kõik müügikohad suletud. Mis ikka, rongi ja kesklinna poole ehk saab kaardi raudteejaamast. Ei midagi, kõik luugid ja augud olid suletud. Otsus langes lihtsakoeline, kõnnin esimes hotellini, kus küsin kaardi või leian esimese takso, mis mind kindlasti rõõmuga treppi viiks. Hakkasin minema mööda tuttavat tänavat, juba paistiski vana tuttav Le Dome, hotell, kus varem elanud. Samas aga seisis takso, kurat temaga, istusin sisse ja andsin juhile aadressiga paberilipaka. Takso keeras tuldud teed tagasi ja peatus mitte kaugel raudteejaamast, nurga taga. Jah, olin marssinud vales suunas, õnneks mitte liiga kaugele. Hotelli retseptsioonis nägin Davidit ja Sophiat, kallistamised-musutamised, asjad tuppa ja laua äärde. Kõik olid kohal ja tegelikult oli rõõm näha kamraade, iseäranis Arthurit. Lobisesime tunnikese, jõime ühe õlle ja kuna kell oli palju, mindi ära magama.