Brüssel omas muutumatuses

Hommik algas vara. Ma ei ole just suur viriseja aga need prügivedajad ajasid küll tigedaks kui nad 0500 akna all konteineritega kolistama hakkasid. Tunne oli nagu oleks kõik metallist prügikonteinerid kogu Brüsselist kogutud minu toa akna alla ja siis neid tühjendati järgemööda.

Hommikusöögi suhtes pole midagi öelda, olime kõik lipsudes ja nägime viisakad välja. Schumani sõitsime metrooga, õnneks oli Sophia siin 1,5 aastat elanud ja töötanud, metrood ta tundis. Ise poleks me elades koosolekukeskust üles leidnud. Sinna sissepääs oli kentsakas, turvaväravad olid nagu lennujaamades ja nendest pääsesid läbi ainult, kel ettenäidata kutse nõupidamisele, paberile prinditult. Õnneks oli mul see olemas, huvitav, mis oleks saanud, kui seda ei oleks olnud. Päevaplaan oli huvitav, enne ametlikku arutelu oli nö. mitteametlik istumine, ainult Alfa ja Bravo meeskonna liikmete vahel, arutlesime põhiliselt kas EL lipp oli Haitil piisavalt nähtav. Koosolekut vedasid Peter Billing ja Hans Das. Kell 1000 algas suurem istumine, liikmesriikide esindajatele ja neid tuli palju ca. 50 inimest. Sini-must-valge taga istus tuletõrjuja Lillekülast. Palju oli tuttavaid ja kolleege. Tegemist oli ääretult igava koosolekuga, kus ei räägitud absoluutselt asjast. Lihtsalt öeldi asju ja arutati tuttaval teemal, kas EL oli piisavalt nähtav Haiti missioonil. Tjah, kelle jaoks on tähtis töö, kellele poliitika.

Kuna minu ja Arthuri lennuk läks tööpäeva lõpus, siis pääsesime sellest jamast pärast lõunat. Ekslesime natuke Brüsseli metroos aga õnneks läks kõik hästi. Taaskord jätsime jumalaga lennujaamas ja ilmselt näeme juba sügisel, Armeenias. Üks hea asi jäi meelde, Brüsselis oli näha rohelist muru.