365

Ma ei mäleta millal ma selle lubaduse andsin aga sellel polegi tähtsust. Selge on see, et miski siin ilmas pole igavene ja igal asjal peab olema algus ja lõpp. Kui ma siin kirjutamist alustasin, siis pidi see olema ainult Pakistani perioodi ajaks, läks aga teisiti - sissekandeid muudkui tuli ja tuli. Üheltmaalt hakkasingi mõtlema, et kuidas see kõik seisma saada. Lõpuks jäi sõelale versioon 365 sissekannet ehk aasta ära. Eks muidugi tuli ka vigu aga need paar päeva kuue aasta jooksul ei mängi enam rolli. Ma usun, et vabastasin ka oma lähedased tobedast kohustusest siia pealkirju ja pilte panna, kui endal internetti käepärast polnud ja seda juhtus tihti. Kes veel ei teadnud, seda kirjutist koostas rohkem, kui üks inimene. Kusagil 300 juures hakkasin mõtlema, et huvitav millises riigis me jumalaga jätame, nüüd on see selgunud- Gruusia. Tuginedes kogemusele, siis see ei pruugi olla lõplik, sest eks see kirjutamine on omamoodi harjumuseks kujunenud, kuigi ma ei kujuta hästi ette, et siia rohkem midagi tekib.

Mis seal ikka, ma jään siis siia ja teie minge edasi, ikka edasi, sest huvitavad ajad ja maad on kusagil silmapiiri taga.

Lehmad laagris

Magame kogu õppuse vältel telkides, need on sellised suured sinised telgid, kuhu mahub sisse kuus inimest. Voodid on ka sees. Disainilt väga ägedad välivoodid aga materjaliga on tootja täielikult mööda pannud. Iga väiksemgi liigutus tähendab jubedat kräginat, mida on kuulda kaugele ja neid krägistajaid on siin sadu. Hommikul ärgates oli ilm jällegi paganama ilus ja tõotas tulla väga kuum ilm. Jooksutasime oma päeva käima ja ei läinudki palju aega, kui saabusid korraldajad, külalised jne jne. Meie kontor täitus paugust inimeste ja küsimustega, millele kõigile me küll vastata ei osanud. Kell 1000 oli paraad ja üritus ametlikult avatud. Mägedes muutub ilm kiiresti. Ühtäkki tõusis jubetum tuul, millele järgnes liivatorm ja siis tuli vihm, liialdamata nagu ämbrist. Ime, et kogu see telklaager lendu ei tõusnud. Sama kiiresti, kui kõik algas, sai see ka otsa. Päike tuli välja ja halbadest asjadest jäi alles vaid tuul. Ei saa öelda, et töö poolelt väga aktiivne päev oleks olnud. Meeskondi tilkus vaikselt juurde ja meie täitsime aga ankeete. Pärastlõunal käisime Sirbiga luureretkel, külastasime kõiki planeeritavaid sündmuskohti. Pildistasime ja võtsime koordinaate. Tundub, et grusiinid võtavad asja ikkagi väga tõsiselt. Oma USAR pilguga sai õige ruttu selgeks, et osad raudbetoon elemendid võtavad palju aega. Päeval kõndisid meie laagrist läbi lehmad. Olen erinevates laagrites näinud igasugu loomi aga lehmad olid küll esimest korda.

Hakkame asjaga pihta

Liigume varahommikul hotellist ära laagrisse. Mugavused tuleb nüüd mõneks ajaks unustada. Tbilisist välja sõites avanes suht nukker pilt maaelule, ikka on nii, et pealinnas on ühed standardid ja maapiirkondades teised. Meie laager asub sõjaväeosas ja näeb kangesti tüüpiline välja. Ridade kaupa siniseid telke. Kohe läheduses on laskerada ja telkide vahel on palju  padrunikestasid. Päev ei ole olnud väga pingeline, ehitasime oma kontori üles ja nüüd tegeleme oma vastutusaladega. Mina ja Alessandro tegeleme kogu operatsiooni koordineerimisega. Oleme juba vanad tuttavad ja Itaalia-Eesti koostöö toimib. Hommikul kohtusin ka esimeste eestlastega, Hannes, Sirp ja Tepo olid öösel maandunud. Päeva otsa polnud just palju teha. Meeskonnad hakkasid saabuma õhtul. Taaskord leidis kinnitust, et ÜRO pingutused lua ühtsed alused rahvusvahelistele operatsioonidele kannavad vilju vaevaliselt. Meeskondadega saabus ka paar kamraadi. Sain täna teada, et päike kustutatakse Gruusias ära lülitist.

Tbilisi tuur

Paari tunnine uni aitas õige natuke, pärast hommikusööki magasin lõunani. Kuna esimene kellaaeg oli õhtul kell 1800, siis võtsin hotelli eest takso ja lasin ennast vana linna sõidutada. Päike küttis, mis kole. Taksojuht oli ütlemata õnnelik, et vene keelega hakkama saime. Vana uuris kohe, kuidas meil Eestis poliitiline olukord on, t aise oli sõjapõgenik Suhhumist. Tegelikult oli temagahuvitav jutustada, tsiteerida tasub ütelust veini kohta - punast tuleb juua vähe ja ettevaatikult, valget aga palju jaksad. Leppisime kokku, et jalutan 2 tundi ja siis viib t amu hotelli tagasi, isegi raha ei võtnud selle ühe otsa eest. Esimese hooga võtsin suuna vanale kindlusele, see oli kõrgel mäe otsas ja kõrvetava päikesega ei olnudki see teekond nii lihtne. Hobi ajaloohuvilisena sain tõelise elamuse. Müüridel ronides proovisin endale selga mõelda oma sõdalase varustuse ja ausaltöelda, ei saa aru, kuidas moodi ikkagi vanadel aegadel sõdu peeti ja kindluseid piirati. Ristisõdijad pidid olema ikka ütlemata kõvad kujud. Enne õhtust koosolekut jõudsin veel magada ja välibasseini ääres päevitada, elu tundus olevat nagu puhkekodus. Kell 1800 sai UNDAC meeskond hotelli fuajees kokku ja peab rõõmuga tõdema, et tundsin neist enamusi. Ted andis kiire ülevaate olukorrast Gruusias, sest siin kisub närviliseks, valimised on lähedal, siseminister vanglaskandaali pärast tagasi astunud (ja te lugesite õieti, siin ei ole ministrid tsemendiga toolide küljes nagu ühes teises väikeses riigis) ja tänavatel on olnud rahutusi. Loodame, et asjad ei lähe päris käest. Meie seas on ka heaoluühiskonna esindajaid, kelle jaoks Gruusia on maailmalõpus, kaheldi isegi selles, kas välja sööma minna. Hajutasime Tediga kahtlused ja sõime õhtust vanas tuttavas restoranis.

Boryspil

Üle pika aja oli jantimist Tallinna lennujaama check-in´is, olin sattunud ühte järjekorda inimestega, kellel kõigil oli pagasiga probleeme. Kasutu tundub lisada, et kõik need inimesed olid minu ees. Turvakontroll oli seekord viisakas, mees kobas mu läbi ja pani ka ühtlasi särgi püksi - algas sõit Gruusiasse NATO õppusele, seekord UNDAC meeskonna koosseisus. Lend läks inimlikul ajal ehk siis keset päeva, muret tegi ainult see, et Ukrainas tuli lennukit oodata natuke rohkem kui 7 tundi. Kiievis ei olnud vahepeal palju muutunud. Ikka bussiga ühest terminalist teise, samad näod ja süsteemid. Ootamine läks vaevaliselt, olin kaasa võtnud lugemist kogu õppuse perioodiks, esimene raamat sai läbi esimese päevaga. Vahepeal isegi magasin pinkide peal, tundsin ennast vist korraks ka ukrainlasena. Lõpuks olin nii väsinud, et üks lisatund ootamist lennukisse tundus vaid hetkena. Edasi läks kõik nii nagu öistel lendudel, ihu on väsinud, magada ei saa sobiva asendi puudumisel ja just siis, kui oled tukastama jäänud aetakse üles ja pakutakse süüa. Maandumine öises Tbilisis oli pehme, kohalikud vastuvõtjad olid seekord juba enne passikontrolli, kahte neist teadsin juunikuisest käigust. Edasi läks juba klemmimise tähe all ja vene keeles. Ka nüüd ei pidanudjärjekorras seisma, inimesed lükati lihtsalt kõrvale ja mind juhatati mundrisse pandud miss Gruusia ette. Tempel käis pauguga passi ja kaasa anti väike pudel veini. Pagas ei läinud ka õnneks kaduma ja kell 0330 oli tuttavas Holiday Innis linade vahel, väsimus oli nii suur, et und ei tulnud. Jõin selle veini ikkagi ära.

Meil on mida õppida

Hommikul tänaval kõndides oli tugevalt tunda automootorite tossu ja kütusehaisu. Üks Moskva probleeme, õhureostus. Konverents lõppes pärastlõunal ringkäiguga akadeemias. See ajas mõtted sellele reale, kus olid küsimused meie endi õpikvalteedi kohta. Venelaste süviti minek ja analüüsi oskus on aukartustäratavad. Superhea oli näha ka seda, kuidas otsustele eelnes pärisanalüüs, mitte nagu mõnes teises riigis. Äralend oli meil Vnukovost, alustasime liikumist 4 h enne minekut ja ausaltöelda liiklusummikutes istudes, hakkas tunduma, et jääme maha. Teepeal arutasime teemal, kas tahaksime olla Moskva elanik, ühes mõõtmatus raudbetoonist kortermajas. Teine suur mõistatus oli see, et kuidas kogu seda kremplit siin juhitaks eja hallatakse. Näiteks see, et kellele helistab Moskva elanik, kui tal lõhkeb kodus veetoru.
Vnukovo lennujaama turvakontroll oli pettumus. Tähtsad mammid ei viitsinud oma tööd teha ja kõik käis liiga kiiresti. Alguses, sest edasine info ei teinud headmeelt. Tallinna lennu kohal vilkus punane hilinemist tähistav kiri. Aeg venis ja venis, osa ootajaid jõid ennast ka täis (mitte meie). Tekkis hirm, et kui lennuk läheb äkki järgmisel päeval, et kuidas siis meie viisa küsimu slahendatakse. Meil oli ühekordne viisa ja paberite järgi olime Venemaalt juba lahkunud. Asi lõppes õnnelikult, öösel kell kaks olin kodus.

Vaateratas

Moskva Tuletõrjeakadeemia oli hotellist 10 minuti kaugusel. Hommikul korjati meid ritta nagu lasteaias ja viidi konverentsile. Teemad olid paljuski tuttavad, sest Vadik käis eelmisel aastal samal üritusel Tuneesias ja mina olin läbi lugenud kogu saadetud eellugemise. Sellistel üritustel on suht standard formaat ja nii ka seekord, ei mingeid üllatusi. Akadeemia on neil väga moodne, ainult söäklas tuli meelde, et oleme Venemaal - pärast kohtumist selle juhatajaga.
Õhtul kõndisime niisama pargis ja sõitsime suure vaaterattaga, millelt oli näha Moskva panoraam. Käimas oli meesteõhtu.