Ära koju

Enne kursuse lõppu oli kiire kokkuvõtete tegemine ja tunnistuste jagamine. Kuna lennukini oli palju aega, siis liikusin koos Peteri ja Paologa tagasi Helsingori. Eesmärgiga külastada Hamleti lossi. Ilm oli vihmane aga loss see eest väga muljet avaldav. Tiirutasime väga kultuurilises keskkonnas 2 tundi, sest kahjuks surus lennuplaan peale oma tahtmist. Rongiga sai väga täpselt lennujaama treppi ja sealt edasi reedesesse segadusse, mis on iseloomulik rahvusvahelisele lennundusele.
Enne äralendu arutasime Peteriga läbi mõned koostööprojektid Eesti ja Inglismaa vahel. Igaljuhul tõotavad tulla sel teemal huvitavad ajad. Suure tõenäosusega on võimalik tuua sealt Eestisse instruktoreid, kes oleks nõus koolitama siin meie pärispäästealaga seotud inimesi. Mäng kisub väga rahvusvaheliseks ja ei teagi kas õnneks või kahjuks jääb aina vähem j avähem aega mõelda kodumaise teenistuse hetkeseisule (loe: madalseisule).

Wiibroe

Viimane töine päev keskendus taas ühele üliolulisele punktile - oma tööde üleandmisele uutele tulijatele. Teema, mis esialgu tundub olevat vähetähtis, sest seda toimingut viiakse läbi siis, kui "kuum" aeg on möödas. Tegelikkuses on aga just siin võti, mis avab viimase ukse suuroperatsioonide edukal läbiviimisel. Väga vilets on teada, et kõik justkui algas hästi aga lõppes halvasti. Selline harjutus peaks olema sees, ka Eesti koolituses leiduvas õppekavas, sest minu andmetel ei ole seda teemat kusagil räägitud. Loomulikult lahvatab see küsimus reaalsuses teravalt esile ja meie suurõnnetuste pikkadel juhtimisprotsessidel hakkab silma peata olek ja üksteisest mööda vaatamine ja mõtlemine. Taanlased suutsid igaljuhul selle tööde üleandmise mehhanismi väga lihtsalt selgeks teha.
Õhtul oli traditsiooniline õhtusöök, riietusega "pintsak ja lips". Väga tihti tuleb just selleks viimaseks kaheks tunniks need aksessuaarid endaga kaasa vedada.

Hommikuti sajab

Hommikusi jalutuskäike segab vihm. Ilm muutub siin väga kiiresti, iseenesest ei ole selles midagi imelikku, sest kool asub tõesti peaaegu meres. Inimesed elavad siin väikestes ilusates majades. Kogu asustus on piki rannikut laiali venitatud ja meenutab natuke muinasjuturaamatutest tuttavaid pilte ja vaateid.
Koolipäev möödus jälle Küprose probleemidega tegeledes. Hetkel on aktuaalsed maavärina tagajärjed, metsatulekahjud, põgenike laagrid, merereostus, joogivesi ja elekter. Taanlased on kogu selle jama meile väga loogiliselt ette mänginud. Kogu problemaatistik on tingitud väga loogiliselt üksteise järel toimunud õnnetustest. Kusjuures kursuse peaeesmärk ei ole mitte probleemide lahendamine vaid meeskonnas töötamine. Info hulk, mis Küprose kohta läbi töötatud on tohutu. Ise ma seal saarel käinud ei ole aga tundub, et tean varsti kõike selle maa kohta. Päev algas jällegi vara ja liikus märkamatult kella 2200 õhtusse. Vaatamata, et siin superhästi süüa saab, olen jõudnud punkti, kus mõtted liiguvad koduse köögi suunas.

Infotöötlus

Infost, selle kogumisest, töötlemisest ja edastamisest sõltub väga palju nii väikeste kui ka suurte hum. operatsioonide õnnestumine. Esmapilgul võib tunduda, et mis selles keerulist on. Kogud info kokku, annad edasi ja abijõud saabuvad kohale. Reaalsus kipub aga vägisi teist keelt rääkima. EL süstemis on info kogujateks ja edastajateks just need samad eksperdid, kes praegult siin koolitusel koos istuvad. Vastuvõtjaks MIC (Monitoring and Information Centre)Brüsselis. Meie ülesanne on neile "põllult" situatsiooni raportitega infot saada ja nende asi maailmast vastavaid abijõude aktiviseerida. Raporti kirjutamisest on räägitud kogu minu teadliku osalemise aja rahvusvahelises abiandmise süsteemis. Mitte keegi ei tea täpselt, kuidas see panna kokku nii, et kõik sellest õieti aru saaks ja vajalik abi selle vajajani jõuaks. See loetelu on ilmselt hiigla pikk, kus katastroofi järgselt on saadetud täiesti valesid asju. Taanlased panid meie kaks meeskonda teineteise SITREPpe analüüsima e. kehastusime MIC ametnikuks ja üritasime asja näha läbi tema silmade. Väga õpetlik ja huvitav kogemus, mis tekitas üle seina hüppamise tunde. Lõpuks oli tekkinud tunne, et asi hakkab võtma selget piiri. See juhtis mõtted muidugi sellele, et miks ei kutsuta kedagi MIC-ist siia ja las siis loeb ja kommenteerib. Küsisin seda ka Madsi (tema on kursusejuhataja)käest ja tabasin teda tema endasõnul pehmesse kohta. Ta on üritanud seda teha aga erinevatel põhjustel on MIC loobunud. Üheks põhjuseks on see, et neil ei ole selleks raha - Mads tabas mind pehmesse kohta. Pole raha!!!??? Pärast viimast Brüsselis käiku ei eksisteeri minu jaoks sellist terminit. Ühesõnaga EL tahab hirmsasti kaasarääkida katastroofiabi andmisel. Koolitatakse spetsialiste, kes peaks olema neile nö. tööriistadeks ja nüüd ei olda võimelised tulema rääkima, kuidas panna kokku SITREP nii, et Brüssel rahul oleks ja hädasolijad õiget abi saaks. Appi tahaks karjuda.
Õhtul oli plaanis väike ring Helsingoris. Lugesin just hiljuti läbi Hamleti ja nüüd oli päris huvitav näha lossi, kus kogu see tragöödia aset leidis. Esmapilgul tundus Matsi idee õues niisama olla ja süüa hullumeelne, kuid arvestades asjaolu, et siin on võimalik olla siseruumides kogu kursuse aja, siis tundus idee olla korra kollektiivselt õues väga õige.

Snekkersten

Päev algas vara ja jätkus nagu tavaliselt sellistele harjutustele omane, sealt kus eile pooleli jäi. Ajasime oma sinised EL vestid selga ja Küprost päästma. Taanlaste koolituse stiil on tõesti uudne. Kestva praktilise harjutuse vahele on pandud teooria loengud. Aju ja mõtlemine hüppab nagu jänes, kord ühele ja siis jälle teisele poole.
Asi, mis siin mällu on sööbinud on toit, õigemini toit ja selle serveerimine. Paar kokka teevad siin tööd tundega nagu oldaks tööl kusagil restoranis. Super mulje.

Me kõik oleme töllid

Tasuks vältida Tallinna lennujaama jõudmist vahetult pärast selle avamist ehk kl 0500. Teada on aga tõsiasi, et lennukitel on komme startida vara ja nemad juba ei oota. Lendavad minema ja jätavad su maha. Unisena astusin väljuvate lendude saali, mis oli muidugi rahvast täis kogunenud. Kõige pikem järjekord oli Soome lennu checki laua taga. Mida kuradit inimesed lendavad pühapäeva hommikul kell 0600 Soome? Ise üritasin Helsinki kaudu Taani jõuda, et osaleda EL SMC (Staff Management Course)kursusel, mis peaks endast kujutama staabi tasandil tööde koordineerimist katastroofi järgses olukorra. EL oli mulle lahkesti ka pileti ostnud aga millegi pärast vahemaandumisega Soomes. Lennujaam oli avatud aga nagu ei olnud ka. Check in-i töötajad lause venisid oma tööpostidele ja kõik käis kole aeglaselt. See sundis igavuse peletamiseks teisi hommikusi reisijaid vahtima. Erilise enamuse moodustasid inimesed, kes läksid kuhugi soojale maale puhkama - hommikuse varajase charter lennuga. Kõik ärevil, õhevil, loll naeratus näol, suu imelikke nalju täis jne. Mis kõige omapärasem selle seltskonna juures on - nende riietus. Ma ei usu elus, et Eestis kantaks selliseid kirjuid, maitsetuid ja omavahel karjuvalt mitte sobivaid hilpusid. Isegi valge-roosa kirju sonimüts oli ühele mehele pähe sattunud. Seltskond, kes vajab Egiptust, et hiljem öelda, et "oh olime Egiptuses","Egituses oli nii ...", "kohalikud olid vuih, kui vastikud" jne. Kui aga küsida selliste käest, et kus asuvad püramiidid, siis on oodata pikka vaikust.
Järgmisena suutis mind üllatada check-in-i töötaja, kui ta küsis mu käest, et kas ikka tean, et oma koti Kopenhagenis kätte saan? Mida kuradit, muidugi ma teadsin seda, sest just sinna olingi teel.
Ilmselt on puhkusereiside lahutamatu osa lennujaamas söömine ja seal teadaolevalt kõrgemate hindade kirumine. See on ikka naljakas, kuidas esimesed klaasid puhast viskit koos lihapirukaga hommikul 0515 endale sisse surutakse. Oma arust olin kaval ja ei joonud kodus hommikukohvi. Nüüd seisin koos selle kambaga järjekorras ja tundsin, kuidas surm ligi hiilib. Kohviku müüja liigutas ennast kohutavalt aeglaselt ja mingi tädi pani võileibu tühjale letile. Tundub, et AS Tallinna Lennujaama töötajad saavad oma tööpostile samaaegselt kui reisijad pääsevad kohale. Nii moodustubki jube segu unisusest ja saamatusest.
Järgmine peatus oli Helsinkis. Sonimütsid asendusid kaabulotudega.
Maandumine Kopenhagenis oli valutu. Ilmselt oli see unisest peast, sest üritasin pagasilindi juures leida Tallinnast saabuvat pagasit. Õnneks meenus, et tulin Soome kaudu.Õppus algas kohe Kastrupi lennujaamas. Stsenaariumi kohaselt maandusid EL eksperdid hoopis Küprosel, kus oli olnud maavärin. Suur oli rõõm, kui kohtumiskohas ootas ees Peter Inglismaalt, olin temaga koos eelmisel aastal Saksamaal Hoyas, hindamas THW meeskonda, siis olime ÜRO tööriistaks. Edasi liikusime lähedalasuvasse "sõjalendurite koju", kus kohtusime teiste meeskonna liikmetega: Petr CZH, Jean-Paul FRA, Hubert AUT, Paolo ITA. Taanlaste lähenemine koolitusele oli huvitav. Võhivõõrad inimesed pannakse ühte ruumi ja sunnitakse vastuvõtma otsuseid rahvusvahelise abiandmise süsteemi tasemel. Idee töötas suurepäraselt ja arvan, et alustuseks saime hästi hakkama.
Lennuväljalt liikusime bussiga Öresundi Kolledzisse (www.oemc.eu), mis asub Kopenhagenist, mööda mereäärset imeilusat maanteed üles. Kooli hoone on väga lihtne ja isegi väike, kuid kõik on olemas ja käepärane. Harjutus jätkus juba õppeklassis ja mis kõige karmim, päev lõppes 2200. Üleval sai oldud juba õige pikka aega. Enne magama minekut võtsime oma meeskonnaga kaks õlle ja jutustasime niisama maailma asjadest.