Eesti poole

Ärkamine ja asjade pakkimine. Siin on jälle meeletu udu, loodetavasti see ei sega väga meie liikumise kiirust Frankfurti. Lennukist maha jäämine on küll viimane asi, mis juhtuda võiks.

Trier

Hommik algas tavalisest natukene kauem magamisega. Pärast rahulikku ärkamist keerasime autonina Trieri poole, et külastada sealset jõululaata. Nädalavahetusele omaselt oli liiklus selles linnas kohutavalt umbes ja parkimismaja järjekorras tuli mõnda aega oodata.
Trier ise oli täisehtes ja tänavatel liikus meeletult palju rahvast. Algatuseks tegime väikese poe ringi, seda sõitu iseloomustab mulle väga ebatüüpiline nähtus-poodides tuiamine. Tegelikult oli asi hoopis selles, et õhtuks oli vaja osta üks särk.
Jõuluturg ise oli muljetavaldav aga see suur rahvamass võttis isegi hingamisruumi ära. Käitusime nii nagu sealne tava nõuab, sõime tänaval ja jõime hõõgveini. Pikemat ringi ei hakanud tegema, sest seal oli tõesti palju rahvast. Märkimata ei saa jätta, et Jeesusega seonduva leidsime ainult ühest kohast ja sedagi otse kiriku ukse ees. Eks näe ...
Selle päeva õhtu kujunes väga atraktiivseks. Käisime Luxembourgis töötavate ja elavate eestlaste jõulupeol. See toimus ühes koolimajas. Polnud kunagi varem sellisel üritusel osalenud ja seega mingeid eelmõtteid ei tekkinud. Kohapeal olles aga kerkis silme ette vist aasta 1946 ja tekkis tunne, et olen sattunud ühele poolsalajasele sõja eest põgenenud eestlaste jõulude tähistamisele. Kokku kukkus ka kujutelm, et välismaal elavad eestlased hoiavad hästi kokku ja on nagu üks suur pere. Tegelikkuses istuti seltskonniti laudades ja oldi suht-koht omaette. Pidu nagu kusagil rahvamajs, kuhu on kogunenud küla ja valla elanikud. Joodi ja söödi muidugi Luxembourgi menüü järgi.

Auchan

... oli selle kaubanduskeskuse nimi, kus veetsime oma puhkuse esimese otsa. Teadsin kohe, et olen selles asjas nõrk ja pean vastu ühe osakonna. See aga ei olnud probleemiks Kirstile, sest tundub, et tema saab sellises keskkonnas liikudes lisaenergiat. Juba tükemat aega on mu raamatute valik koosnenud ajalugu puudutavatest teostest. Osalise uuringu alla on sattunud ka jõulude seotus Jeesuse sünniga. Ei hakka üldse varjama, et olen faktide pooldaja ja seda meelt, et Jeesuse sünnipäev nihutati paganate suurpidustuse aegadesse, et seeläbi panna nad uskuma midagi muud. Kummalisel kombel see ka õnnestus. Ise olen jätkuvalt seda meelt, et eestlased käivad küll jõulude ajal kirikus aga seesmiselt me kristlased ei ole, võrdleva näitena võiks siinkohal mõelda jaanitulede peale. Siin, Kesk-Euroopas, olles tekkis hea võimalus juba mõtestatult seda teemat jälgida ja analüüsida. Varasemast on mulle väga tuttavad Austria ja Saksamaa Christkindlmarktid ehk jõuluturud, hakkasin selles samas Auchanis vaatama jõuludekoratsioone ja mida ei ole, see on Piibli temaatilised ülespanekud. Kõike muud on külluses aga Jeesuse sündi kohtas ainult ühes kohas. Huvitav, kas ka Kesk-Euroopa hakkab vaikimisi tagasi pöörduma oma paganlike juurte juurde.
Rallisime selles ostuhulluses ringi ja lõpuks olime ostnud niipalju kola, et tuli osta ka uus reisikott, et kogu see kuhi Eestisse viia. Kes on huvitatud odavatest riietest, siis tasub siia sõita.
Nagu oma mõtete kinnituseks vaatasin koju jõudes Da Vinci koodi ja mõtisklesin usu teemadel edasi.
Õhtu oli tõeline kultuuri elamus, käisime Kleni ja Reginaga siinses teatris flamenco etendust vaatamas. Tegelikult on flamenco väga pikka aega meie peres eksisteerinud, sest Vennas on ju tantsija aga asjade kokkulangemise tõttu nägin flamencot elusana alles teist korda. Esinejaks oli Israel Galvan ja tema saatelaulja ja kitarri mängija. Tegemist oli tantsu etendusega aga mulle jäi rohkem meelde laul ja kitarr. Loomulikult ei saanud ka siin ilma väikese vahepalata. Klen nimelt tahtis seda etendust salaja pildistada - pole probleemi, klõpsigu. Siinkohal eksisime, oli küll probleemi, ühel proual, kes istus meie ees. Ta muutus väga tigedaks kui sai aru illegaalsest tegevusest saalis. Tema käitumisest õhkus vanatüdrukust fänn, kelle "kallimat" salaja pildistatakse. Mulle meeldib jälgida loomade käitumist ja pool etendusest piilusingi silmanurgast seda õeluseussi. Kõik fännile omased jooned joonistusid väga selgepiiriliselt välja: keha nõksutamine, kaasa laulmine (kuigi ma ei tea mis keeles), hüsteeriline plaksutamine ja karglemine oma kohal. Kahju on sellistest.
Pärast etendust pikendasime õhtut ühes stiilitus baaris kahe "Diekirchi" õllega.

Luxembourg

Ilmselt selle aasta viimane suurem reis. Võtsin oma Fr. Viki kaasa ja lendasin sel aastal juba teist korda Luxembourgi, sealsetele Tetredele külla. Tegelikult oleks õigem kirjutada Friki, sest see on mugavam ja lühem öelda. Tavaliselt reisin ma ilma Prouata, need on muidugi kõik seotud minu tööde ja tegemistega. See sõit on aga puhkus ja siin peab olema kahekesi, sest muidu ei pruugi järgmisele töömatkale enam nii kergesti luba saada.
Talve algus Eestis on väga vaevaline, ei ole külma ega lund. Ilmad on pimedad ja vihmased. Maandumine Frankfurdis ei parandanud talve tunnet kohe mitte kuidagi. Sama ilm, ainult, et palju udusem. Vennasega kohtusime lennujaamas ja sealt autoga Luxembourgi poole teele. Liikumise kiirust pidurdas väga tihe udu aga muidu läks sõit sujuvalt. Kohalejõudes lubasime endale ühed külmad Bitburgerid ja siis kohe magama. Puhkuse reisid on väga väsitavad.