FIN

Ma käisin jälle Soomes. See on oma moodi tüütu aga samas ka lihtne. Võttes võrdluseks näiteks sõidu ühistranspordiga Tallinnast Paidesse, selgub, et see on märksa raskem, kui sõita Tallinnast Helsinkisse. Paide vahet käin päevas 5-6 bussi, Helsinki vahet aga tunnis paar laeva. Soome sõitude puhul ei planeeri enam ammu asju pikalt ette, nii ka seekord. Väljusime kodust sellise arvestusega, et olen pool tunnikest enne laeva väljumist sadamas. Halvaendeliseks muutus asi aga loomaaia ees, kus oli väga lootusetu liiklusummik, koheselt hakkasid ka kellaseierid kiiremini liikuma. Ummiku põhjuseks oli muidugi liiklusavarii, mida Tallinnas kohtab vist kõikjal ja mis hommikuse tipptunni ajal mõjuvad katastrofaalselt. Sadamasse jõudsin täpselt 15 min. enne laeva väljumist. Suureks imestuseks oli pääs laevale juba suletud. Õnneks oli aga lükanduste vahel pragu, millele kogu oma lootused panin. Uksed avansid tõrketa ja mulle vahtis otsa üllatunud Nordic Jetline töötaja, kes küsis kuhu minek. Laevale loomulikult. Tibi arvas, et see on paraku võimatu, kuna laeva uks on juba kinni, ma muidugi küsisin, et ei tea kuidas see võimalik on, kui väljumiseni on veel 10 minutit aega. See argument mõjus, tibi rääkis midagi raadiojaama ja pääs laeva võis alata. Koridoris vaatas seal jalutanud piirivalvur mu ID kaarti ja kuulsin veel, kuidas keegi hädaldas, et peab kaptenisilda saatma uue reisijate nimekirja. Laeva uks tehti uuesti lahti ja pardal ma olingi. Helsinkis oli fantast ilus ilm, jalutasin vaikselt rongijaama poole, sest tegelikult oli sihtkohaks Tampere. Piletikassas küsisin pileti esimesele rongile, mis viib Tamperesse. Muumimamma moodi müüja pakkus lahkelt pileti 10:06 väljuvale rongile, olin muidugi nõus ja ei pannud tähele, et oli ostu sooritanud täpselt 10:03. Väga äkki hakkas jälle kuradima kiire. Jooksin hirmsa hooga perroonile ja kui olin jõudnud kusagile keset rongi meenus, et siin on ju vagunid nummerdatud, mul oli vagun nr. 2. Järsku ütles maailma flegmaatilisem hääl selja taga, et ei ole kiiret, meil on veel terve minut aega. Pöörasin ringi ja nägin vagunisaatjat, haarasin õlekõrrest ja küsisin kus võiks olla vagun nr. 2, siis teaks kuhu poole edasi joosta. Muidugi olin sellest mööda jooksnud, egas midagi ots ringi ja tagasi. Huvitav mida mõtlesid inimesed rongis, kes nägid mingit idikat akna taga edasi ja tagasi jooksmas. Tamperesse sõit oli sujuv, kui muidugi mitte arvestada minu vagunikaaslaseid. Olin sattunud koos reisima mingi Soome naiskooriga, seda soome keelset lällamist ja laulmist andis ikka taluda.
Tamperes on meil üks koostööpartner - Kurikkayhtiöt OY. Firma mis toodab õnnetusse sattunud kütuseveokite tsisternide tühjendamise süsteeme. Oleme nende edasimüüjad Eestis. Timo oli mul rongijaamas vastas ja alustasime söögiga. Tamperes tuli muidugi jõledalt vihma ja ma olin väga suviselt riides. Vaatasime oma asjad 2 tunniga üle ja olin jälle rongis, nina Helsinki poole. Tagasisõit oli väga sündmustevaene:).
Helsinkis kohtusin oma väga ammuse tuttava Jormaga, kellega kohtusin esmakordselt läbi rahvusvahelise päästemaailma. Nüüd on meil plaanis üks väike koostöövorm töösse saada aga sellest siis kui asi valmis. Istusime mingis välirestoranis ja pidasime plaane. Sadamasse läksin seekord tõesti pooltundi varem kohale ja oh imet, laev väljuski 10 min. varem, kui plaanis. Tundub, et ka laevafirmadel on tekkinud rutiin, mis sellisel kujul nii mõnegi reisija maha võib jätta.

Viikkonloppu Suomessa

Soome sõidud ei köida kohe üldse, eriti tobedad tunduvad nad nädalavahetustel. Seekord aga just nii läks. Mika ja Kari kutsusid meid koolitus-tööreisile. Soome poolne "Interfire Products" alustas koostööd Prantsuse firmaga "Safety First", kes paigaldab tulekustutussüsteeme köökidele. Alustasin oma teekonda laupäeva hommikul, Innar ja Mart liikusid sinna päev varem. Laevasõit oli nagu alati aeglane ja igav. Üle väga pika aja poetasin paar münti masinasse - võitu ei tulnud. Tundes kodust kaugel olevate inimeste rõõmustamise võimet tühiasjade üle, ostsin laevast kaasa ka ühe jägermeistri, nii igaks juhuks.
Helsinkis oli ilm kohe väga ilus. Kari tuli autoga vastu ja temaga oli kaasas üks prantslane - Jaan Paul (nimi eestindatud). Esimene ärialane kohtumine oli toimunud, eelnev kogemus koostööst mul prantslastega puudub. Teekonda Helsinkist Lohjale täitis Jaan Pauli monoloog veinidest. Sain teada palju huvitavaid asju ja kinnitust oma arvamusele prantslaste kohta. Nad on erilised kujud, kes peavad ennast kõrgemal seisvateks, näiteks ei saanud meie Jaan Paul absoluutselt aru, kuidas teistes riikides kasutatakse sõna vein. Tema mõistust mööda leiab veine ainult Prantsusmaalt. Lohjal ootas meid interfire seltskond ja lisa prantslane Arno (nimi eestindatud). Eestlaste nägudest võis välja lugeda eelmise õhtu jälgi, kuidagi tutavlik ja südant soojendav pilt oli. Pikka juttu ei tehtud ja alustasime koolitus-montaaziga, panime stendile üles ühe tulekustutussüsteemi. See hakkas silma oma geniaalse lihtsusega. Lühidalt öeldes reageerib see leegile. Juhuks kui pliidil peaks süttima näiteks rasv, uhab süsteem tulekolde ja kogu pliidi üle vahuga. Tuleleviku tõkestamiseks paisatakse kustutusvaht ka pliidi ventilatsiooni torudesse. Tundub uskumatu aga kogu süsteem on elektroonikavaba.
Ööbisime Järvenpääl täiesti tavalises hotellis, väga tüüpiline ja ei mingeid muljeid.
Pühapäeva hommikut alustasime sama hotelli köögis, kuhu hakkasime üles panema reaalselt ühte meie kustutussüsteemi. Turnisime pliitide peal, puurisime auke rasvast nõretavasse ventilatsiooni süsteemi, keerasime kruvisid, vandusime, jõime kohvi, kõõlusime ebamäärases asendis ripplae peal, lõime neete, vandusime rohkem ja seda kõike ilusal päikeselisel pühapäeval. Interfire asjadega on võimalus sattuda väga kummalistesse kohtadesse maailmas. Meie õnneks läks laev õhtul ja saime sellest palavast köögist tulema, kahju on, et ei näinud süsteemi lõplikku paigale saamist.

IHP

Teine päeva algas täpselt sealt, kus eelmine pooleli jäi. Ilma pikema jututa kohe standardi kallale. Mida rohkem teemasse süvenesime, seda selgemaks sai arusaam, et seoses IHP liikmelisusega on Eestil ees väga suur ja tõsine töö. Selles seltskonnas on väga lihtne komistada ja selle tagajärjed ei ole ilmselt meeldivad. Lõuna paiku tõid rootslased välja oma alatise trumbi, näitasid meile oma varustuse ladu. Ma olen neid ennegi külastanud ja üllatusmomenti ei oleks tohtinud nagu tekkida aga sellegi poolest. Ideaalsemat varustuse ladu on endale raske ette kujutada. Jällegi tekkisid paralleelsed pildid meie hetkeseisuga-tööd on meil veel palju teha. Vaatamata vastargumentidele peaks Päästeamet mõtlema väga tõsiselt spetsiaalse osakonna loomisele, mäng on läinud liiga kaugele, et asju nö. hobi korras teha. Pärastlõunaks oli aju sinna kogunenud infost, mõtetest ja ideedest nii väsinud, et tekkisid raskused süsteemselt mõelda. Samas oli hea tunne, sest ei mäletagi nii informatiivset koosolekut. Paika sai ka järgmine töörühma kogunemine, mis leiab aset Taanis augusti lõpus. Tagasiteed alustasime ühe lahja õllega perronil, edasi tukkudes rongis ja lennujaamabussis. Ei viitsinud rääkida ega mõelda.
Tagasilend õnneks ei hilinenud, kuigi korraks tekkis ärev moment, sest otse meie ees läks katki aparaat, mis fikseerib lennuki pileteid. Õnneks oli olemas ka asendus masin ja asi lahenes. Üle pika aja üks reis, kus viperuste arva oli suhtkoht väike.

IHP

Lühivisiit Rootsi, IHP (International Humanitarian Partnership) töörühma trefile. See on riikide rühmitus, kellel on sarnane mõttemaailm ning kes pakuvad toetust ÜRO organisatsioonide töötajatele katastroofi piirkonnas. IHP liikmesriikide kohta öeldakse ka "rikaste klubi" ja imelisel kombel kuulub sinna ka Eesti. Olin seekord nagu natuke asendusliige, sest meie seltskonna reisiplaanid on teinekord väga tihedad. Lohutas natuke see, et selliseid üritusi oli enne toimunud ainult üks ja vast saan ruttu teemasse. Sõitsin koos petsiga Päästeametist, kes hetkel tegelebki Välisministeeriumi rahaeralduse realiseerimisega ehk ostab kokku Eesti baaslaagri varustust. Reis Stockholmi algas muidugi lennu hilinemisega, seekord küll õnneks ainult pool tundi - Estonian Air on muutumatu ajas ja ruumis. Muud häda polnud midagi aga Stockholmist Kristinehamni pidime sõitma rongiga. Õigest rongist mahajäämine oleks tähendanud sõidu täielikku luhtumist. Ma pole küll palju reisinud aga samas piisavalt, et võiks nagu tobadaid eksimusi vältida aga inimene õpib kogu elu (eriti mina). Kohe kui Tallinnas lennukisse istudes oma telefoni välja lülitasin, meenus mulle mu telefoni vahetus ja sellega seoses ka PIN koodi muutus. Muidugi polnud mul õrna aimugi, mis see olla võiks. Asja tegi veel eriti tobedaks see, et telefoni on "peidetud" veel ka krediitkaardi PIN. Me elame PIN-ide ajastul. Petsi telefoni oleks saanud muidugi kasutada aga minu "tagalaülem" istus kogu päeva koolitusel, seega olin maailma jaoks kadunud kuni õhtuni. Arlandalt Stockholimi rongijaama minek oli üllatavalt sujuv. Väike värin tekkis rongipiletikassas, kus oli jubetum järjekord ja meil rongini aega ainult 20 min. Silme ette kerkis Mr. Beani mingi osa. Õnneks suutsime me piletiautomaadist oma piletid välja võluda ja jõudsime väga täpselt rongile. Sõit Kristinehamni vältas ca. 3 tundi, mille täitsime niisama rääkimisega. Õnneks olid rootslased minu m@ili kätte saanud ja Mona (kes oli siinse ürituse juht) oli meil jaamas vastas ja viis meid otse töölaua taha. Kohal olid taanlased, rootslased, norrakad ja eestlased. Esimesed kolm riiki on väga tuntud oma toetuslaagritega kogu maailmas, viimased aga alles alustavad laagri koostamist. Imelikul kombel polnud soomlaseid, kahju, sest Eestil olid mõned koostööplaanid nendega. Ega täpset ettekujutust polnud, mida seal Rootsis tegema hakatakse ja seda suurem oli üllatus, kui alustasime IHP toetuslaagri miinimumstandardi kirjutamist ÜRO organisatsioonidele (UNHCR, WFP). Meile oli olukord soodne, sest meil ei ole veel laagrit ja saame asju nullist alustada, teised aga peavad hakkama olemasolevat ümber vaatama. Õhtuks oli pea uut infot ja mõtteid nii täis, et hakkas raskuseid tekkima mõtete koondamisel. Rahvusvaheline maailm on väike, suur oli üllatus ja rõõm, kui kohtusin täiesti juhuslikult oma kollegide Hanna, Lina ja Janiga, kõik tuttavad eelnevatelt koolitustelt, kursustelt ja tegemistelt. Õhtu oli kena, esiteks oli ilm fantast ilus, teiseks oli hotell väga kena ja kolmandaks sõime õhtust vanas sadama hoones. Rootslased teadsid rääkida, et see on ehitatud millaski 1700. Igaljuhul väga ilus vanaaegne palkehitis. Lõhe kõrvale arutasime niisama maailma asjadest, igati huvitav seltskond oli. Väsimus oli muidugi kõigil kallal ja uskumatu aga tõsi, enne 2300 olid kõik hotellis tagasi.