Jõulud said alguse

sel aastal Viinis. Roland viskas meid autoga Austria pealinna, kus oli olemist terve päeva. Just just oli avatud üks Euroopa vanim jõuluturg, kus sai joodud selle hooaja esimene hõõgvein.


Keelenurk: CAT

Ärge minge tänavatele

Astrid Lindgren elas ilmselt kusagil kõrgemal korrusel, kui ta Karlssoni jutte kirjutas. 0414 sviidis ärgates ja aknast õue vaadates avanes pilt Karlssoni maale. Varajase bussiga tagasi lennujaama ja Viini lennukit ootama. Alguses tundus kõik korras olevat aga äkitse teatati väljalennu hilinemisest 1 tund, põhjuseks kusagile kadunud lennukimeeskond. Lennundus on alati täis üllatusi.
Lõppudelõpuks olime siiski Viinis. Sealt autoga Linzi ja kohe tööle.

Õhtusöök oli koos Moldova delegatsiooniga vanas heas Spatzenbaueris.

Me oleme saamatud

Kogu eelneva nädalavahetuse sadas lund. Nähtust, mida meie geenipilt peaks nagu olema näinud ca. 11 000 aastat. Lund, mis tabab meid alati ootamatult, lund, mis peatab kogu elu, lund, mida me koristada ei suuda ja lund, mis paneb Päästeameti soovitama meid valmistuma sõjaks (tikud, sool, laetud akud jne.). Piinlik on vanaema ees, kes mäletab talvesid ajal, mil puudusid suured lumesahad ja piinlik on laste ees, kes peavad käima kooli kilomeetrite taha ja kusjuures jalgsi. Lumi on tore ja eestlased vajavad seda, mäletan ühte venna sõpra, kes Austraaliast ära liikus, kui tuppa toodi plastmassist jõulupuu. Lund vajavad ka need, kes väidavad, et pole paremat töökohta, kui ettekandja Itaalias.
Oleme valinud elulaadi, kus kõik on paigas tunni, kui ehk mitte minuti pealt. Üheks suurabiliseks siinkohal on lennundus, vana hea rahvusvaheline lennundus. Nähtus, mis on ka väga lumetundlik.
Hommikul ärkasingi ärevusega hinges, sest ca. 0800 pidi minema lend Arlanda kaudu Viini. Reisiseltskond oli meie poolt kolmeliikmeline. Ärevaks läks juba kohe alguses, kui selgus, et üks meie reisikaaslane oli juba kodus interneti vahendusel teada saanud, et lend on edasi lükatud 1 tunni võrra. Selline teenus on tänuväärne aga jätab ära olulise info, selle et check-in suletakse ikka nö. õigeaegselt. Õnneks pääsesime kõik üle piiri. Ja siis see algas. Juba eilsest ülerahvastatud Tallinna Lennujaam ei olnud valmis selliseks inimhulgaks. Rahvas oli närviline ja vahtis pingsalt lendude väljumise aegu, mis kõik eranditult edasi lükati. Meie lend muudkui libises ja libises meist kaugemale. Tobe oli see, et Arlanda oli ainult vahepeatus, edasi pidime minema Austriasse. Õhtu oli plaanitud isegi Wachau veinikeldritesse. Väga varsti oli selge, et Wachau jääb ära. Estonian Air pakkus lahkelt hommiku- ja lõunasöögi kuponge ja teatas aga lennu edasi lükkumisest, nüüd oli põhjus juba Arlandas, sest Tallinnas oli lumesadu lakanud. Igavus kägistas nii hullusti, et võtsime isegi ühe pudeli viskit ja ostsime poest raamatuid, mida lugeda. Lõpuks juhtus uskumatu, 1800 istusime lennukisse. See muidugi ei tähendanud seda, et õhku oleksime tõusnud. Läks veel poolteist tundi aega. Minu hilinemise rekord oli löödud ca. 12 tundi. Kellegi hääl nii terminalis kui ka lennukis vabandas, kuid olen kindel, et nad ei mõelnud seda tõsiselt.
Arlandas oli maandumine pehme, kuni väga väsinud piloodi hääl teatas, et läheb veel aega, kuna lume tõttu ei saa lennuki ukseramp paigale sõita. Selleks hetkeks oli juba täiesti ükskõik. Terminali jõudes jooksin kiirelt kogu reisiseltskonda enda järel vedades SAS lauda, et vahetada jätkulennu pilet ja leida öömaja. Meiega oli liitunud ka Sisekaitseakadeemia teaduslik trio, kes oli samuti teel Viini. Enne meid oli järjekorras 4 inimest ja töötas ainult kaks lauda, järjekord kasvas hetkega ca. 100 pealiseks. Olen täiesti veendunud, et lennujaamade töötajad on rahustite mõju all. Nii rahulikult kogu selles tohuva pohus ei saa teisiti olla. 1,5 tunnise ootamise järel olin leti ääres, varsti saimegi uued piletid, lend läks hommikul järgmisel hommikul 0710. Hotelli kohta öeldi, et allkorrusel on üks teine lett. Sealgi läks kõigest 1,5 tundi ja oligi kõik. Olime oma kambaga õnnelikud, sest meil puudus pagas, mis aga meie Akadeemikud kurvaks tegi, sest sellest pagasi surimurist, mis oli Arlandal oli võimatu midagi leida. Hotell oli Stockholmis ja sinna viis Flygbus. Stockholm oli väga ilus ja talvine, kahjuks oli käes ka südaöö. Väsimusest opakatena jõudsime luksuslikku Palace Elite hotelli.

Tagasitee koju

Veelkord saime tunda juba vana head tunnet tagumikus, kui meid hommikul jube vara sõjaväeauto furgooni paluti. Seekord viis see roheline aparaat meid Zürichi lennuväljale. Üle mitme aja sujus lendamine ilma hilinemiseta ja pagasi kadumiseta. Veider oli olla Arlanda lennuväljal teadmisega, et esmaspäeval olen siin jälle tagasi, suunaga Austria poole.
Eestis maandumine oli ilus, vahepeal oli lumi maha sadanud.

Tobe olukord

Just nimelt tobe on see olukord, mis siin eilsega välja kujunes. INSARAG klassifikatsioon kujutab endast nõuete kogumit, milledele peab vastama üks rahvusvaheline päästemeeskond. Täna hommikuse seisuga ei olnud Swiss Rescue näidanud meile väga olulisi tehnilisi momente: toestamist, kraana tööd, metalltalade lõikamist ja "puhast" betoonilõikamist (augu tegemine ülevalt alla suunal nii, et kivid alla ei kuku). Eile õhtuse seisuga oli olukord selline, kus sveitslased läksid üle piiri. Nad küsisid, mis saab siis kui nad ei näitagi meile puuduvaid momente. Ühesõnaga olime olukorras, kus oleks võinud Swiss Rescue kvalifikatsioonist läbi kukutada. Üleüldse jääb siinsest seltskonnast kaunis ennasttäis olev mulje. Selline suhtumine valmistas pettumuse. Thomas, kui INSARAG-i esindaja, tegi paar tervas toonis märkust ja otsus oli karm. Kõik elemendid olgu ettenäidatud. Tehtigi üks lisa plats ja asi algas. Korraldajate suhtumise täitis võltsviisakus ja Swiss Rescue teami ilmne viha IEC meeskonna e. meie vastu. Nad kippusid keelama meid isegi rusudel liikumisel. Pärast said ise ka aru, et olid vindi üle keeranud ja tulid vabandama. Jah, meeskond polnud milleski süüdi, nad said kõigega surepäraselt hakkama. Probleem oli hoopis korraldusmeeskonnas, kes polnud tahtnud või viitsinud INSARAG poolsete nõuete kohaselt harjutust püsti panema. Pigem oldi mindud omaloome teed ja tulemus oli omadele piinlik ja halb.
Õhtuks oli kõik korralikult tehtud ja piduliku õhtusöögi käigus anti Swiss Rescuele üle INSARAG-i "heavy teami" sertifikaat.

Piltkiri

INSIEME

Vastavalt eileõhtustele otsustele jagasime oma teami pooleks. Dewey, Thomas, Arjan ja Mitsuro läksid 0530 varahommikul lennuväljale hindama Swiss Rescue mobiliseerimise ja piiriületuse protseduure. Steffen, Vesa, Petr ja mina saime kaua magada. Meie start oli kl 1000, poole väiksem team ja poole väiksem auto. Istusime jälle sõjaväeauto furgoonis. Kogu põhitegevus toimub Wangen am Aares, kus see kaardil asub, siis tõesti ei tea, kusagil Berni ja Zürichi vahel. Kohalejõudes algas koheselt vihmasadu, nii ootasimegi saabuvat Swiss Rescue meeskonda märjas keskkonnas. Sveitsi teamil on komme saata nö. eelrühm kiirelt katastroofi piirkonda. Nende ülesandeks on põhiteamile saabumise ettevalmistamine. Eelteam saabus helikopteriga "katastroofipiirkonda", milleks on harjutusväljak täis rususid, väga ehe ja tõetruu. See plats kuulub sõjaväele, kuid on USAR tegelaste käsutuses.
Iseenesest on esmased tegevused väga standardsed: kohtumine kohalike võimudega, rusude hindamine ja töökohtade priotiseerimine, otsingutega alustamine jne. Väga ruttu hakkas silma, et midagi Swiss Rescue eelteami tegevuses logiseb. Ilmselt oldakse nö. hindamise kammitsas ja käitutakse ebaloomulikult (loodan, et see on nii), sest kuidas muidu seletada olukordi, kus koosolekul rahvusvahelise teami esindajad esinevad kogu kollektiiviga (ka koerad), koosolekul tehakse suitsu, ei küsita elementaarseid asju (kaarte jne). Kogu operatsioon käivitus väga vaevaliselt ja seega otsustasime kogu IEC kaadriga hotellis 2 tunnise unepausi teha.
Pimeduse saabudes olime platsil tagasi, seal käis juba tegevus. Alustasime oma tööga - kontrollida kas Euroopa üks suurimaid rahvusvahelisi päästemeeskondi vastab INSARAG poolt esitatavatele nõuetele.

Sisepäev

Kõik maailma vihmapilved olid vist Berni maha kukkunud. Hommikune ring oli udune ja märg. Jutud ilusast Bernist jäävad veendumaks järgmisel korral, mitte midagi ei olnud näha. Esimene tööpäev oli plaanitud tubane, see hõlmas endas Sveitsi vastava süsteemi SHA (Swiss Humanitarian Aid)tutvustust organisatoorselt kui ka võimekuselt. Lukshotelli ukse ees ootas IEC meeskonda sõjaväe veok, mille furgoonis meile kõigile kenasti koht leidus. Väga ootamatu ja lõbus transpordilahendus. See roheline tendiga kaetud trampvanker viis meid ühes tükis Swiss Rescue varustuse lao ukse ette. Päev oli alanud. Suures plaanis ei erine riikide rahvusvahelised toetussüsteemid teineteisest trastiliselt, kuid Sveitsi oma tundus natuke keeruline, kuidagi liiga palju asjaosalisi. Mis aga siin väga teistmoodi on, see on otsuse langetamise tasand. Kui näiteks Eesti tahab saata kuhugi riiki oma EDRT, siis selleks on vajalik valitsuse otsust. Siin on aga vastupidi, SHA otsustab ära ja teavitab valitsust otsusest, kui faktist. Njaa, selline asi paneb mõtlema. Mis veel mõtlema pani on Swiss Rescue meeskonna suurus, nad tulevad klassifitseerimisele 104 pealise "karjaga".
Varustuse ladu oli nagu ladu ikka. Üli positivne oli kuulda, et olemas on kaks komplekti meeskona koguvarustust. Asi selles, et üks set võib olla "põllul" või hoolduses, siis on vajadusel kohe riiulist uued asjad võimalik võtta. Mitte nagu meil augustis juhtus, kus kogu EDRT USAR rühma varustus lendas Gruusiasse ja meile jäid ainult kiivrid, nöörid ja kuulamisseade. Ole siis mingi võimekusega meeskond.
Pärast ladu laaditi meid taaskord tuttavasse rohelisse veoautosse ja pandi maha SHA peakorteri ees.
IEC protseesis on suur osa riigi ja meeskonna võimekuse teoreetiline hindamine. Seda aitab teha vastav tabel, kus on kirjas nõuded, kui iga tabelirida saab linnukese on asi ok. Swiss Rescue puhul tuli üllatusi väga ootamatutest kohtadest, mida sellise tasemega ja ajalooga teamilt ei oskaks elus oodata. Näiteks sat-side ja interneti ühendus välitingimustes, väga lihtsate ja elementaarsete standarddokumentide puudumine jne. Samas oli ka neil raske aru saada, et miks nad peaksid midagi sellist vastuvotma, kui kogu aeg on nii olnud. Jah, germaanilik uuendustega mitte kaasaminek. Olen seda kohanud nii AUT, GER ja nüüd ka SUI.
IEC harjutus hakkas 11:11, oleme ju Sveitsis. Vaatlesime ka esimest SHA kriisikoosolekut ja taaskord jäi meelde meeletu punktuaalsus. Absoluutselt kõik käis mööda "nööri". Samas aga ei kadunud kordagi käest teema, mis iseloomustab tavaliselt koosolekuid.
Tööpäev IEC meeskonna jaoks lõppes 16:31. Algas tagasisõit Bernist Zürichi suunas. Samas veoautokastis ja nüüd juba 61 minutit.

IEC-SUI

Algab liikumine Sveitsi suunas. Olen arvatud INSARAG sekretariaadi poolt Sveitsi rahvusvahelise päästemeeskonna klassifitseerimise hindamismeeskonda. Eestist läheb kaks meest, lisaks tuleb ka Tauno, kes osaleb sel üritusel vaatlejana. Tauno on see mees, kes on EDRT klassifikatsiooni harjutusel meeskonnajuht. Oleme mõlemad tugevalt seotud ka meie oma päästemeeskonna ettevalmistamisega INSARAG-i poolseks hindamiseks.
Osalemist IEC hindamismeeskonna töös võib lugeda ilmselt mu päästeala karjääri tipuks. Enam kaugemale on selles koridoris raske liikuda. Meeskond kuhu kuulun sisaldab endas aukartust äratavaid nimesid:
1. Dewey Perks (USA) - meeskonna juht (TL) Management, USAR
2. Steffen Schmidt (DEN) - Management
3. Mitsuhiro Fujimaki (JPN) - Logistic
4. Vesa Truhponen (FIN) - Medical
5. Petr Vodicka (CZH) - USAR
6. Gert Teder (EST) - Logistic, USAR
7. Arjan Stam (NED) - USAR
8. Thomas Peter (AUT) - INSARAG sekretariaat
Lend läks üle ootuste tõrgeteta ja õhtuks olime Zürichis. Sõit Berni läks suure reisibussiga, milles istus 2 kohalikku, 2 eestlast ja 3 hiinlast. Ilmne priiskamine. Selleks hetkeks oli selge, et sveitslaste punktuaalsus ei ole mingi legend. Olin juba kahel korral kuulnud ajavahemike ütlemist sekundites. Õhtusöök koos vaatlejatega, mille käigus võõrustajad tundsid muret, et kas mul, kui hindajal ikka kõlbab koos vaatlejatega süüa. Tobedus. Hotelli jõudsime südaööl, õnneks nägin ka oma meeskonna kaaslasi. Laterdasime nats niisama ja magama.
Siinkohal alustan ka uue asjana siin lehekülgedel nimelt keele rubriigiga, kus hakkab leidma väljendeid, mida EI TOHI otse tõlkida. Kui palju neid olema hakkab, seda näitab aeg.
KEELENURK: Baby Changing Station