Suur Jalutuskäik

Ca. 600 km bussiga Stockholmi, sealt laevale ja ära koju. Päeva tippsündmus oli vana hea komöödiaklassika vaatamine sadamas laeva oodates. Kinolinal oli "Suur Jalutuskäik", kes on näinud need teavad.

Repiiter

Support moodulite jõuk kogunes varahommikul. Eilse info põhjal pidid "ässad" välja minema vara. Plaane tehakse selleks, et need p...sse läheks, nii ka seekord. Kes jõi kauem kohvi, kes oli pesemas, ühesõnaga actioni algus venis 2 tundi. Jätkasin eilsest tuttavat teemat: repiiteri püstitamist. Meie team oli laias plaanis sama, ainult et Sirps asendus ühe mustaga UNICEF-ist. Saime omale hindaja sappa ja kaks Rootsi armee reservis olevat vanapapit eskordiks ette. Repiiteri antenn tahab saada võimalikult kõrget asukohta, siis on sellisel raadioside viisil väga suur effekt. Leidsime ühe vana vaatetorni, millelt avanes hingematvalt ilus vaade Norrale ja Rootsile. Side saime üles ja hindajalt kiita. Mulle tuli uuena tegelikult väga loogiline asi, isegi sidesüsteemide loomisel on vajalik taktika. Me näiteks unustasime staabist küsida, kui suurt ala meie repiiter katma peaks. Kuigi jah, kardan, et see küsimus poleks ka mingit mõistlikku vastust saanud. Vähemalt sellelt seltskonnalt mitte. Edasi läks kõik molutamise tähe all, mitte küll laagris aga ühes vahestaabis. Õppuse lõpp lähenes ja Taani kolleegid alustasid vaikselt selle kontoora tehnika kokku korjamist. Suurest igavusest aitasime neid, üldse sobisid eestlased taanlastega hästi. Õppus lõppes sama äkki nagu oli alanud. Järsku oli läbi ja kõik. Me korjasime oma kalli repiiteri ära ja liikusime tagasi oma baaslaagrisse. Teepeal oli peatus kommipoes, kuna 50% meie teamist olid rootslased ja rootslased armastavad väga magusat.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Triplex on väljunud oma algidee raamistikust, osalejaid oli liiga palju ja see nullis ära hästi toimiva katastroofijärgse hindamis- ja koordineerimistööd. Samas tuli aga lauale kätte reaalsus, mis juhtub siis, kui liiga palju organisatsioone asjal kallal on. KAOS! ... ja neid organisatsioone "põllul" jagub.
Õhtul oli pidulik õhtusöök kõigile osalejatele. Südaööks oldi laagris tagasi ja valmistumas hommikuseks ära sõiduks.

Internetikohvik

Hommik algas vara, törts enne 0600. Läksin kööki kokkasid otsima, et saada kätte "põllule" minevate inimeste toit. Köök oli nagu väljasurnud, ainuke elusolend tundus olevat nurgas tilkuv kohvimasin. Lõpuks ilmus kusagilt välja ka kokatädi, kes ütles, et toit läks välja eile õhtul. Keegi liikus minu ees. Esialgselt tundus, et tuleb sama tobe molutamise päev nagu eelmine, Sirts pidi minema kohe hommikul hindamistuurile aga järjekordselt ei mahtunud ICT mehed nimekirjadesse. Lars on silmnähtavalt nördinud ja välja sai ka öeldud mõte, mis endal ka peas keerleb. Liiga palju eri huvisid ühise asja ajamisel. Seda oli rõõm kuulda, sest hakkas tekkima tunne, et viga on minus ja et selline segadus tööde koordineerimisel peabki valitsema. Jätkasime oma igapäevatööd, milleks on interneti kohviku pidamine. Siin pole midagi rasket, lihtsalt vaata, et asjad töötaksid. Ühtäkki avastasid meie tehnilised võimalused Hollandi armee inimesed, paugust oli kogu unine rahu läinud ja maja rahvast täis. Pidime isegi püstitama lisa töökohti, et kõik õnnelikud oleksid. Lisaks sellele on ühel meie arvutil küljes raadiojaamade programmerimise juhe, sest oleme abivalmiduses raadioruumi meestele, kui peaks olema vajalik raadiojaamasid ringi programmeerida.
Kõik muutus kiiresti. Sirp sattus äkitse OSOCC-isse groove kasutamist valvama ja mina Larsiga arutlema teemal, kui läheksime Rootsi sidetehnikutega raadioantenni püstitama. Ei läinudki palju aega, kui startisime laagrist "katastroofipiirkonda" Eastlandi. See muidugi eeldas Sirbi lahkumist tähtsalt ametilt. Pärast mõningast otsimist leidsime üles SUB-OSOCC-i, kus valitses paras segadus, mis süvenes meie saabumisel. Keegi ei osanud meiega midagi peale hakata ja meid suunati taas tuttavale tegevusele - ootamisele. Tund läks lennates ja alustasime tagasisõitu. Teel avastasime, et meie auto liikumise loal puudus üks oluline allkiri ja tuli auto nina ümber keerata. Kurat. Allkirja saime kiiresti ja tagasisõit jätkus juba konvois, kokku neli valget maasturit. Keset koduteed sattusime "relvastatud rünnaku" ohvriks. Võttis vaid hetke, kui kogu seltskond oli näoli maas ja püssitorud kuklas. Väga hästi mängitud simulatsioon ja väga hästi vastumängitud lahendus. Õnneks jõudsime laagrisse täpselt õhtusöögi lõpuks. Lars oli tase, ootas meid laagri väravas ja tervitas kättpidi. Juhiga on meil ropult vedanud. Päris hea oli taas oma internetikohvikus istuda, panime sellele nimegi "Leonardo Juures". Nimi tuli sellest, et üks meie Soome kolleeg meenutab väga Leonardo Di Capriot. Olin selle hüüdnime juba unustanud aga Enn värskendas mu mälu. Rahu sai aga väga kiiresti otsa, kui meile saadeti ca. 15 ajakirjanikku, kes ootasid külmetades pressikonverentsi algust. Las "loomad" soojendavad ennast. Andku Kari meile andeks aga kohvik sai uue nime "Hullumaja Puhvet" - ristiisaks Sirps.

Support staff

0700 püsti, sööma ja uuesti raadiojaamasid programmeerima. Kõik sujus tõrgeteta, vanarahval on oma ütlemistes ikka õigus küll. 0900 oli kõik valmis ja "maailmapäästjad" olid valmis minema hindamismissioonile autodega. Tavaliselt on selles kambas kaasas ka üks support rühma inimene, koos vajaliku sidevarustusega. Panime Sirbi valmis aga ÜRO inimesed ei pidanud vajalikuks ei meest ega varustust. Jube möödalask, sest paber ja pliiats on küll töökindlad aga nendega ei ole võimalik ei koordinaate määrata ega satelliite püüda. Mis seal ikka, pakkisime oma varustuse lahti ja lihtsalt testisime seda. Ime kombel saime kõik asjad tööle. USAR töödel on hea, kui ketaslõikur puruks läheb, siis saab kuvaldaga hakkama. Siin olukorras, kui satelliite ei leia, siis m@ile ei saada ja helistada ei saa. Lõunat sõime Taani köögis, selles ei tohi välisjalatseid kanda, see on hubasem ja see on mini Batagram. Üle tee on Norra köök, selles käiakse saabastega ja see meenutab Baghi. Bagh omakorda meenutab jubedat kõhulahtisust. Küll aga kasutavad norrakad plastikust nõusid, mida saab masinas pesta, ei teki asjatut prügi. Pärast lõunat jätkame otsitud tegevustega. Ei olnud asju,mida me ei oleks proovinud, pühkisime isegi telgi põrandat. Support staff on mõeldud kõigeks.
Üks eredam hetk hüppas ka vahele, laagrit külastas ammune tuttav, Pekka Soomest. Ta on nüüd uue kohapeal, töötab Soome Kriisireguleerimise Keskuse heaks.

Camp Magnor

Hommikul ärkasime täiskoosseisus, 5 inimest ühes toas ja kõik teineteisele võõrad. Kuna toad läksid kohe koristajate meelevalda, pidi pagasi kuhugi panema. Leidsime oma kastivirnale hea koha ratsaklubi fuajees. Tänane on viimane teoreetiline päev enne praktilist õppust. Loengute teemad tiirlevad ümber probleemide katastroofi piirkonnas nagu näiteks sugudevaheline võrdõiguslikkus ja arusaam, mis organisatsioon millega tegeleb. Teiseks teemaks oli tagajärgede hindamine selliselt, et kaetud saaks kõik teemad ja huvigrupid.
Vahetult pärast loengut algas praktiline harjutus. Esimene asi oli varustuse transport busside väljumiskohale. Meil on kolm kasti, mis kaaluvad ca. 80 kg, taaskord leidis tõestust, et üksinda seda kola kaugele ei vea. Ropp raske pagas. Piir ja toll mängiti läbi Starumis - ei midagi erilist. Pärast 3 tunnist bussisõitu jõudsime õhtuhämaruses kohale - Magnorisse, kuhu oli püstitatud hiiglaslik baaslaager, millel nimeks "MAGNOR". Õppus oli jagatud kahe väljamõeldud riigi vahel. Tegelikuses on aga nii, et baaslaager jääb Norrasse ja katastroofi piirkond Rootsisse. See piirkond kannab nime Morokulien ja on tuntud rahu paigana. Siin on ausammas, mis on igavese rahu märgiks Skandinaavia rahvaste vahel. Nostalgia tuli hinge ja Pakistan silme ette. Kuradima tuttav oli kõik: magamistelgid, check-in, köögid, söögitelgid, black-boxid jne. Kogu selle laagri püstitamisel osalesid ka vanad kamraadid Enn ja Rainer. Õppus jätkus kuidagi iseenesest ja ei millestki. Järsku olime sündmuste keerises, targad näod pead. ICT moodulite pealikuks määrati taanlane Lars. Tean teda varasemast ja taas oli Jumal meiega, paremat "bossi" on raske tahta. ICT moodulid koondati kõik ühte telki, kokku said taanlased, rootslased, norrakad, soomlased ja eestlased. Esimeseks ülesandeks sai raadiojaamade programmeerimine, mis polnudki niisama lihtne, sest õigete sageduste hankimine oli problemaatiline. Asi nägi välja umbes nii, et saime sagedused, programmeerisime ära ja saime uued sagedused, mis olid taas õiged. Igaljuhul ühel Soome kolleegil viskas vahepeal nats ära. Eestlased ütlevad, et hommik on õhtust targem ja lähevad magama ära. Mõeldud tehtud. Seekord oon magamiseks Norra laagri telk, vana hea 4 ruutmeetrit ruumi, mida tuleb jagada voodi, tooli, oma koti ja õuest kostva generaatori mürinaga.

Loengud

Päev möödus loengute saatel. Erinevad töörühmad, mille teemad sai ise valitud. Peamiselt sai valitud katastroofi järgses olukorras andmete kogumise temaatika. Esimene teema läks minuarust aiataha. Üritasime ühe Rootsi tibi eestvedamisel täita mingit riskimaatriksit keskkonnas, kus iga nurgatagant võib kuuli saada. Väga ebaõnnestunud stsenaarium ja kohmakas-teoreetiline lahendus. Häda oli ka õppejõusse tõsiselt suhtumisega, sest turvaasjadest peaks rääkima natuke teised inimesed. Vaadates üldse siinset SRSA (Rootsi Päästeamet) kollektiivi, tekib küsimus, kus on mehed ja mis, seal salata ka proffid. Tean täpselt, et kusagil on nad olemas. Teine loeng oli GPS-idest ja uutest satelliitlahendustest. GPS-i loengu vedasid inglased ja väga profilt, satelliitlahendid läksid aga sõna otses mõttes kosmosesse. Eraettevõtted on ilmselt leidnud uue turu ja pakuvad väga super lahendeid aga need nõuavad väga põhjalikku õppimist ja on katastroofijärgses situatsioonis kaheldava töökindlusega. Vägisi jääb mulje, et tehnika areneb kiiresti aga inimfaktor ei jõua järele. Jääb ka küsimus - kas peakski?
Ilm hakkab tasapisi külmaks muutuma. Loodetavasti laagri telkide ahjud töötavad tõrgeteta.

TRIPLEX 2008

Ma tegin seda jälle. Äratasin oma viimaseid kuid titeootel naise kell 0400 hommikul selleks, et minna juba tavalisele vägavarahommiklennule. Algamas on Triplex, ÜRO suurõppus, mis toimub üle kahe aasta ja on mõeldud IHP maadele. Teemaks, katastroofi järgsete tööde planeerimine ja läbiviimine. Seekord toimub üritus kahasse Norras ja Rootsis. Esmakordselt osaleb Eesti selles oma ICT (info- ja kommunikatsiooni) mooduliga. Sellesse kuulub IT ja sidevarustus, mida kasutatakse tugiteenusena ÜRO koordineerimismeeskonnale (UNDAC). Kokku osaleb Eestist 5 inimest: Rivo - DISTAFF meeskonnas, Enn ja Rainer töötavad baaslaagri heaks ja Kristian ja mina ICT mooduli koosseisus. Kuna testime esimest korda ICT varustuse reaaltransporti lennukiga algas õppus juba Tallinnas. Probleem selles, et see kola kaalub palju ja lennukites tuleb teatavasti maksta ülekilode eest 10 EUR per kg. Pakkisime oma isikliku pagasi võimalikult kerge, et jaotada võimalikult palju kilosid kolme vahel. Enn ja Rainer läksid bussiga mööda maad. Lennujaamas selgus, et meil on ca. 60 kg ülekaalu, päris kallis avastus. Küll aga võttis asi halenaljaka pöörde, kui selgus, et see printer, mis pidi meile vastava arve väljutama ei tööta. Vahtisime check-in´i tüdrukut ja tema meid. Asi lõppes sellega, et printerit ei saadudki tööle ja meie pagas läks lennukisse tasuta. Rahvusvaheline lennundus on maailma kummaliseim asi. Igaljuhul hoidsime suure hunniku raha kokku. Lend üle Helsinki Oslosse läks tõrgeteta. Lennujaamast Starumisse saime vana tuttava Helgega ja olime esimestena kohal. Starumis on Norra tsiviilkaitse koolituskeskus ja siit meie õppus alguse saabki. Loodus on siin imekena, kool on Norra suurima järve kaldal ja ilm on super ilus. Esimene päev on saabumiste päev, meie sisustasime oma aega viimase varustuse kontrolliga ja niisama vedelemisega. Kokku peaks siia saabuma ca. 180 osalejat.