Vahelduvas tempos

Jätkasime sealt kus eile pooleli jäime. Meeskonna juht oli kahtlaselt reibas, külm vesi teeb imesid. Sellise õppuse formaadist tuleb arusaada. Oma iidsete kogemustega oskasin mängu lugeda ja tegime täpselt neid asju mida eeldati ja vaja. Ilmselgelt ei saanud kõik meeskonna liikmed aru, kui neile aktiivset tööd ei pakkunud ja keskendusin ainult kitsastele teemadele.
Võib olla oli see nende suhtes ebaaus aga tulemus kukkus välja hiilgav. Lõunaks oli kursus lõppenud ja meid visati tagasi Bristoli lennujaama. Selle lendamisega kohe on nii, et mingi hetk on 2 tundi aega ja teine hetk sõltub sinu koju saamine kiiretest jalgadest. Igaljuhul oli väga murettekitav näha, et Bristolist väljalend viibib ca 20 minutit. Brüsselis tuli aga läbida taaskord mõlemad terminalid, piiriületus ja turvakontroll. Arvuta mispidi tahad, ei jõua Tallinna lennu peale. Lõpuks, kui lennuk Brüsselis terminali kõrval seisma jäi oli järgmise tõusuni aega täpselt 40 minutit. Tuletasin juba meelde, kus on rongijaam ja millisesse hotelli elama võiks minna, kui äkki ütles lennuki kapten, et palun istuge kõik uuesti oma kohtadele ja laske läbi reisijad, kes lendavad Viini ja Tallinnasse. Kõik istusid maha ja püsti jäin ainult mina ja üks austerlane. Marssisime pilkude saatel lennuki uksest välja ja oh imet, seal seisis flaami naine koos autoga. Meid pandi taha istme peale ja kimati minema. Sõit viis hirmsa hooga läbi lennujaama ja peatus ühe kõrvalukse juures. Sealt sai otse piirikontrolli. Nüüd on Belgias üks naine, kellele võlgu jäin. Hetkega oli ka tuju parem, kuni turvakontrollini. Seal oli maailma pikim saba. Jälle hakkasid seierid kiiresti liikuma ja mina aeglaselt. Räsitud väljanägemisega jooksin oma väravasse ja jõudsin 5 minti enne lennuki liikuma hakkamist. Mida aga polnud, oli lennuk. Vana hea Estonian Air ei ole oma olemuselt muutunud, ikka väike hilinemine ja tuleb tunnistada, et seekord oli mul selle üle tõeliselt hea meel. Väga äkki tekkis uuesti aega, nii umbes 45 minutit.

Koolipingis

Hommikune reipus saabus torust seinas. Hommikune ots oli mulle kauge, rahvusvahelised humanitaarabi organisatsioonid ja nende töö koordineerimine katastroofijärgses olukorras. Minu taust on lihtsalt liiga teistsugune. See on küll arusaadav aga aru on saada, et tegemist on väga segase teemaga. Päeva teisel poolel hakkas harjutus. Kartsin juba algusest peale, et minu UNDAC staatus tähendab selles kõiges TL kohta ja nii läkski. Tegelesin kogu õhtupooliku oma OSOCC-i jooksutamisega. Tuleb tunnistada, et läks päris ilusti, eks meeskond ole ka täitsa ok. Õhtul oli ametlik õhtusöök, enne mida leppisime kokku, et jätkame töödega pärast seda. Söömise ajal hakkas see mõte aina rohkem ja rohkem kuritegelikuna mõjuma ja nii otsustasingi jätkata hommikul varem. Tuleb tunnistada, et võitsin päris palju populaarsuspunkte oma teami silmis.

Inglismaa

See varane ärkamine, lendamine ja pikk koolipäev lõppes sellega, et nägin öösel unes, et kõnnin mööda Viini lennujaama terminali, roosad kingad jalas. Huvitav, mis see küll tähendada võib? Hommikuse une viis külm dušš ja seda sõna otseses mõttes. Juba pikemat aega mõtlen ma disainerite peale, kes loovad segisteid. Probleem selles, et minu miniatuurses toas on veel miniatuursem duširuum. Loomulikult vaatas seinalt vastu segisti,mille tööpõhimõttega tutvumine aega võttis. Sellel oli üks suur nupp, mis töötas ventiilina ja veetemperatuuri regulaatorina. Esimene keeramine tähendas jääkülma vett ja edasi läks see soojemaks. Probleem tekkis siis, kui üritasin kabiini ukse vahelt vett niimoodi avada, et esimese joaga pihta ei saaks. Kahjuks see ei õnnestunud, sest sellisel juhul lendas vesi pahinal põrandale. Dušši ennast ei saanud ka ära keerata, sest see oli jäigalt toru küljes kinni.

Otsustasin toakoristajaid säästa ja kannatasin esimese sahmaka ära. Erksaks lõi. Edasi läks päev inglise hommikusöögiga ja klassis istumisega. Sai kuulda päris põnevaid loenguid ja tuleb tunnistada, et ka mõtlemapanevat. Tänaseni ei ole ÜRO koolitussüsteemis uut turvalisuse astet fikseeritud, kuigi need kehtivad juba selle aasta algusest. Õhtusest Bristoli ringsõidust loobusin, sest pimedust ja vihma on ka Eestis piisavalt. Kaasavõetud paberitöö tahtis ka tegemist.

Ta lendab siiski...

Ei saa öelda, et polnud väikest hirmu, kui Air Balticuga lendama pidin minema. Viimase aja sündmuseid vaadates ei saanud päris kindel olla, kas nad ikka lendavad või mitte. Väga tobe oleks olnud seista hommikul 0430 lennujaamas ja lugeda tabloolt, et lend on tühistatud.
Õnneks kõik toimis ja tee Bristolisse võis alata. Unesegasena aga õnnelikuna, et sain startida esimese lennuga. Lennunduses pole ka miskit muutunud. Turvakontrollis võeti maha mees, kelle käsipagasis oli 2 kg juustu. Õnneks minu seljataga. Riiast ei ole mingeid mäestusi, küll aga Brüsselist. Seal oli nii saatana ilus ilm, et mõjusin klounina oma jopes. Brüsselist Bristolisse lendasin väikseima lennukiga, milles olen iial lennanud. See oli nagu sigarituub.
Kella keeramine tegi imet ja pärast kolme lennukiga lendamist näitas kell hommikul kell 1000 kui telikud Inglismaal maha saime. Olin selleksajaks juba 8 tundi ärkvel olnud. Inglastele omase korrektsusega olid valmistatud ka nimesildid, mida vastutulnud tuletõrjemees käes hoidis. Need olid värvilised ja lamineeritud. Minuga koos olid ka belglased, kellest ühega olime koos olnud Moldovas, see maailm on ja jääb väikeseks. OSOCC kursuse kohaks on seekord Avoni tuletõrje koolituskeskus. Tüüpiliselt kõikidele päästeala treeningkeskustele maailmas asub ka see väga totra koha peal – keste väga koledat industriaalpiirkonda. Tuba kuhu mind majutati on paar ruutmeetrit suur ja meenutab väga laeva kajutit või üksikkongi.
Aknast avaneb maailma koledaim vaade ja õues on väga kole ilm. Õnneks on mul kaasas sobivad riided. Kursus hakkas kell 1400 ja vana tuttava Jesperi eestvedamisel Oleme selles maailmas kõik tema koolitatud. Vaatamata minu üleõppimise sündroomile oli päev huvitav.
Teine huvitav asi oli see, et olen siin üks suurima välismissiooni kogemusega osaleja. Aeg on teinud oma töö. Jesperile omaselt läks päev väga pikaks ja lõpp oli ikka väga kõva võitlus pealetükkiva unega.

Päikesetõus Poolas

Tagurpidi tagasi

Kõik algas otsast peale. Suund on nüüd kodupoole ja see hoiab tempot kõrgel. Piiridel probleeme ei tekkinud, kuna kasutasime diplomaatilist koridori, ega piirivalvurid ei teadnud, et mõtlesime loo valitsuste vahelistest kokkulepetest lihtsalt välja. Kõik läks plaanitult ja südaööks olime tuttavas kämpingus, kusagil keset Rumeeniat.

Nikolajevitsiga paraadil

Kohustuslik rivistus ja kõnede kuulamine. Lõunast hakkasime tagasi sõitma. Muutsime veidi marsruuti, sest tahtsime vältida mägesid. Rumeenia on ikka tõeline põllumajanduslik maa. Ühest külast läbi sõites oleks üks meie bussidest lehmale otsa sõitnud.