KK

Islandil elab alla 300 000 inimese. See on üks suur suguselts, mille hind on see, et sellel imeilusal ja metsikul maal diagnoositakse aastas igal kaheksandal lapsel vähk. Kui natuke arvutada, siis tekib küsimus - kui kauaks neid sinna jätkub.
Keelenurk: KK tähendab Islandil meeste WC-d

Must valgeks

Täna algas INSARAG TL kohtumine. Ega see olemine just hea ei ole, sest pean viima sõnumi INSARAG sekretariaadile, kolleegidele ja sõpradele, et Eesti peatas oma rahvusvahelise päästemeeskonna klassifitseerimise protsessi määramata ajaks. Lõpp läks ikka eriti raskeks, pingutasime, mis me pingutasime, kõikjal oli tunda millegi suure ja tugeva vastuseisu. See suur ja tugev oli suurriikide esindajad, kes ilmselgelt ei soovi väikeseid riike näha selles seltskonnas. Samas olgem ausad ega meil oma organisatsiooni sees ka asjad korras ei ole. Seniks kuni puudub tugev süsteem jäägu see päästemeeskond sinna kus ta on - puhkama mingitele närtsinud loorberitele.
Päeva alustasin varase nostalgilise jalutuskäiguga baasis, väga palju tuttavaid paiku. Hommikukohv läks väga heas seltskonnas, kusagilt ilmus välja Uwe Saksamaalt, vana hea Kamraad. Sain teada, et ka tema on lõpetanud oma liikmelisuse ISAR meeskonnas (ta nimetas seda lasteaiaks ja tal oli väga õigus, see kehtib ka meie teami kohta) ning nüüd töötab ta Saksamaa valitsuse heaks, erialaks organisatsioonide koostöö katastroofide korral. Kõva mees, kuradi kõva mees.
Edasi läks suure teretamise saatel koosoleku avamiseks. Esimesel kohvipausil tegin siis algust oma missiooniga. Esimesena kuulis meie loobumisest Winston. Tõin talle põhjuseks finantsraskused, ma ei saanud ju öelda, et meie organisatsioon nõrk on. Millegi pärast ta küsis, kas see on ainus põhjus. Olen enam, kui kindel, et tegelikult teadis see "tola" midagi veel. Kas ta tõesti arvas, et saab minu käest kuulda midagi sellist, millest hiljem kinni haarata. Naiiv. Järgemööda sai olukorda selgitatud paljude riikide esindajatele, oldi tegelikult väga üllatunud, sest Eesti oli esimene riik, kes IEC protsessis takerdus.
Üks asi veel, mis ei jäänud märkamatuks: suurte teamide (USA, UK, GER jne) suhtumine INSARAG sekretariaadi töötajatesse. See oli põlastav aga mis seal imestada, kui seda vankrit veavad mees Indiast, mees Singapurist ja naine Türgist. Olen kindel, et INSARAG on liikumas suure seesmise kriisi poole. Tahaks väga, et eksin aga seda on õhust liiga kaugele tunda.
Õhtul oli ujumine Blue Lagoonis, ei tea juba mitmendamat korda.

Ring hakkab täis saama

Minu esimene kokkupuude rahvusvahelise päästemaailmaga toimus juunis aastal 1997, lihtsa labidamehena toonase ERF (Estonian Rescue Force)koosseisus. Olin just lõpetanud Akadeemia ja asunud tööle Päästeametisse, kui sellise pakkumise sain. Põhjuseks, miks Jaanus Vessart (kõige selgema mõistusega päästetöötaja, keda tean ja kellest sai hiljem tänapäevase päästesüsteemi ohver)mind endaga kaasa kutsus oli minu lõputöö "Varingud maapealsetes ehituskonstruktsioonides". Olin vist esimene, kes seda nähtust Eesti päästesüsteemis uuris ja midagi kirja üritas panna. Olin ausaltöelda päris pabinas, sest ajaloos esimene rahvusvaheline päästeõppus ja kohe varingute teemaline, millest keegi midagi ei tea. Kaasas tunde järgi valitud varustus ja "kollanoka" poolt uuritud ja kohaldatud teooria.
Meie EDRT USAR meeskonna klassifitseerimine ei lähe hästi. Oleme saanud INSARAG sekretariaadilt väga kiuslikke märkuseid ja tunda on, et väikesed riigid ei ole sellesse maailma teretulnud. Eesti lihtsalt ei ole piisavalt suur doonor ÜRO-le. Samas tuleb tunnistada, et hetkel on meie süsteem väga vildakas. Probleem pole päästjate oskuses, probleem on logistika poolel ja nii tõsine, et otsustasimegi tekkinud olukorras oma IEC määramata ajaks edasilükata. See oli ränk aga aus otsus, mis võib viia USAR meeskonna surmani. Nüüd pidingi minema INSARG TL aastasele kokkusaamisele seda avalikult teatama. Väga raske psüühiliselt aga eks ole vaja teha ka ebameeldivaid asju. Lihtsalt raske on silma vaadata kolleegidele, kes arvasid, et Eesti on tegija. See kõik sai toimuma Islandil. Riigis, kus kõik algas, kus olen käinud eelnevalt kolm korda e. elanud kuu aega. Kõige tipuks toimus kokkusaamine endises NATO sõjaväebaasis, mida mina mäletan töötavana, täis USA armee sõdureid ja lennukeid. Selles samas baasis olin ma elanud ja olnud, millel nimeks SEEBEES.
Islandil oli polaarpäev ja vaatamata hilisele maandumisele oli piisavalt valge, et baasis tiir teha. Nüüd on ta tühi (nagu kogU Island) ja kohaldatud üliõpilastele. Muidu on kõik täpselt samasugune nagu 1997, 2000 ja 2002. Tänu sellele baasile on Keflavikis hiiglaslik lennukite tõusmise ja maandumise rada. Igaljuhul oli see õhtune jalutuskäik täis mälestusi, mis vaatasid vastu iga hoone nurga tagant ja kerkisid ühe uuesti ja uuesti. Kurb oli vaadata värviga üle valatud "merimesilast", tema aeg sai lihtsalt läbi, nii nagu sai läbi üks etapp EDRT USAR meeskonnal. Kuidagi hea oli mõelda, et meie loobumisotsus saab teatavaks just siin, kus kõik algas.