Rändelõpp

Viimane päev. Ärkamine oli kole, sest kogu unevõlg ei saanud tasutud. Pärast livexi lõppu on alati väga raske keskenduda veel mingile teemale, mis puudutab kursust. Paraku tuli ära kannatada veel kaks loengut, enne kui diplom anti. Olen nüüd UNDAC koolituse läbinud ja kui saadan oma dokumendid FCSS-i ja nad lepingu tagasi saadavad, siis on järjekordne tipp vallutatud. Tuleb tunnistada , et enam kõrgemat ei ole.
Jube kuidas ma vihkan lahkumisi, need lihtsalt on kurvad. Asi selles, et siin ei tea kunagi kas kohtud Derrickiga või mitte. Lennujaama sõitsin koos Lucaga, olen temaga aastal 2010 koos elanud peaaegu kuu aega. Huvitav kuju, näost itaallane aga käitumiselt väga flegmaatiline. Ta peab vist homme kell 0600 sõitma Napolisse ja jääma sinna määramata ajaks. Koordineerima sealset märulijärgset olukorra lahendamist. Probleemi tekitajaks prügi. Itaalia koos oma „Lucadega“.

SIMEX

Avastasin uut tüüpi ärkamise meetodi, mida vihata. See on laua all ja esimesena mõeldes oma koerale, kes magab ilmselgelt minu kohapeal voodis. Nii aga paraku see hommik algas. Harjutus jätkus hommikul 0630 ja esimesed olid muidugi need, kes eelmisel õhtul varakult ära kukkusid. Esirinnas meie Mehhiko USAR pealik, meik näos ja nokamüts peas. Õnneks oli meie meeskonna juhil väga hea arusaam meie võimetest ja ta kasutas mind ainult kahjude hindajana väljas. Olin omas elemendis j anautisin Sveitsi loodust, uni oli muidugi jube. Imekombel läks harjutus kiiresti, vaatamata oma tüüpilistele elementidele, mis on mulle liigagi tuttavad. Õhtul oli plaanis ametlik õhtusöök Lausanneis, unevõlg oli selleks hetkeks asja niikaugele ajanud, et mingit entusiasmi ei olnud. Menüüs oli kohalik vein ja fondüü. Polnud seda enne kunagi söönud ja tundus eksootiline. Süüa õhtu otsa juustusaia pole just tüüpiline Eestis. Õhtu lõppes kohalikus stiilis, järsku öeldi, et 5 minuti pärast peab olema plats puhas. Derrick tegi nalja, mis läheb ilmselt minu top kolme, ei viitsi sellest siin pikalt rääkida. Küll aga niipalju, et sellesse olid segatud kaks tuletõrjujat ja üks Belgia arst (vanem härrasmees). Usun, et ei pea just kaua mõtlema, kes selles naljas kannatajaks jäi. Enne hotelli minekut käisime sama katedraali tornis, kus nädalavahetuselgi.

toas ja õues

Vana rasv

on asi, mille peal saab liugu lasta. Seda täna tegingi.

Tuttavad teemad

Lõpuks ometi hakati rääkima mulle südamelähedastest teemadest USAR operatsioonid ja tsiviil-militaarkoostöö. Väga pikk päev klassis istudes. Mingi aeg tagasi mõtlesin magstriõppe peale aga tänane istumine pani tugevalt kahtluse alla minu võime koolis käia. Kasutasin võimalust ja küsisin Dewy käeast asjalikke USAR küsimusi. Ikka Eesti meeskonna huvides. Ilm keerab halvaks, sajab vihma ja puhub tugev tuul.

Mr. Perks

Poolvabapäev. Hommikul jooksin hotelli fuajees kokku USAR maailma "ristiisaga". Ilma selle vana teadmata ei toimu ka siin ilmselt midagi. Igaljuhul oli suur rõõm teda näha. Plaan on temaga siin mingi hetk maha istuda ja nats nõu pidada. Teemaks juba kuluma kippuv USAR võimekus Eestis. Sellega on hetkel asjad taas liikumise faasis. Õnneks! Enne lõunasööki käisin ja tegin sporti, lippasin sellele külale kus elame ringi peale. Päris kena koht, kuigi ilm oli vihmane. Nimeks on sellel külal Crissier.
Plaaniline õpe algab 1400, peaks olema tegevus värskes õhus. Tuleb tunnistada, et sees istumisest on tekkinud teatud tüdimus.
Sain olla õhtusel harjutusel meeskonna juht. Asja tegi raskeks see, et mulle allus 12 inimest. Mida päev edasi, seda enam hakkavad ilmnema inimeste tõelised võimed. Tuleb tunnistada, osadega siinsest seltskonnast ei julgeks Paidest Türilegi sõita. Õhtul esitas iga riigi esindaja oma maa kohta lühitutvustuse ca. 3 min. Mul on kahju inimestest, kes peavad oma maast rääkides teksti paberilt maha lugema.
Täna oli ÜRO loomise aastapäev, osad laulsid seistes Happy birthday to you´d. Ruttu magama, enne kui hilja.

Hommikusöök

Elades hotellis on kõik hästi lihtne. Keegi käib tuba koristamas ja keegi on hommikusöögi alati valmis teinud. Väga harva, kui neid inimesi elusuuruses kohtame. Tavaliselt on hotellide hommikusöögid suht ühte nägu. Mingil juhul ei ole nad halvad, küll aga muutumatud. Esimene asi, mis minu puhul hotellides elamise ajal vastu hakkab ongi hommikune menüü. Arvan, et see sai alguse 10 aastat tagasi, kui elasin kuu aega Frankurti lähistel, ühes Lufhansa hotellis. Hommikumenüü tüütas nii ära, et proovisin paaril päeval vahelduseks isegi vegetaarlane olla. Nüüd hakkab tekkima sama asi. Samas, hommikusöökide ajal näeb inimesi, kes hotellis peatuvad. Täna sattuski üks kummaline kuju minu teele. Teatavasti pakutakse pea igas maailmaotsas hotellides hommikuti hakitud puuvilju. Otsustasin just neid võtma minna, kui minust jõudis ette alakaaluline proua, nina kuju järgi ilmselt Prantsusmaalt. Iseenesest ei midagi erilist, kuni hetkeni, kui hakkas tunduma, et ootan kahtlaselt kaua ja proua ei liigu eest. Piilusin siis ebaviisakalt üle tema õla, et milles asi. Oli küll, proua õngitses sellest puuviljade segust kiivi tükke. Higi jooksis müüda selga püksi värvli poole - mul.
Tänane koolipäev oli ainult lõunani, imede ime, järgmised 24 h on vabad. Pärastlõunal käisime suure seltskonnaga Lausanneis. Omamoodi ilus linn aga igava võitu. Olen vist siin tasapisi lõplikult ära keeramas, ostsin Lausannei täikalt Napoleoni aegse tuletõrjuja kiivri. Minu minimuuseum sai täienduse.
PS! Tänane kooliteema oli meeskonna koostamine. Ma kuulun omamoodi imelikku teami aga sellest ilmselt hiljem.

Reede

Blogi kirjutamine on nagu mingi rituaal päevas. Iseenesest midagi kirjutada pole aga seni kuni asi tegemata on mingi mure hinges. Kursuse peateemaks oli info töötlus, tuleb tunnistada, et täitsa tegus päev. Kuigi jah, taaskord tuttavad teemad. Ilmselgelt oli päeva parim osa juba teine jalgsimatk hotelli. Kokku on kilomeetreid kogunenud ca. 15. Õhtu lõppes vara, sest ära jäi õhtusöögijärgne "jututuba".

21.okt

Päevale olid pandud suured lootused, kui nagu nendega kipub olema, nad purunevad. Teemaks oli läbivalt kahjude hindamine. Seda teemat rääkis UNDACI juht Pakistani päevilt. Iseenesest oli kõik tore aga lõpuks jäi tunne, et tegeleme info töötlemise, mitte kogumisega. Kahju, hästi kahju, sest lootsin sellest teemast rohkem. Ünnestunud otsus oli jalgsimatk koolituskeskusest hotelli. See oli 6 km pikk ja mõjus pärast pikki päevi klassis tõsiselt värskendavalt. See on siin väga ilus maa, tegin isegi mõned pildid.

Päev klassis

Tänane teema puudutas tähtsat osa, sektorite tööd katastroofi järgses olukorras. Asi oli väga huvitav, kui välja arvata tuline diskussioon omaala proffide vahel, keda meie seltskonnas on 3-4. Leppisime ameeriklastega kokku, et maksame kätte, kui teemaks tuleb USAR tööde koordineerimine.
Õhtul oli ametlik vastuvõtt ja võõrustajaks Tony Frish, kes on kogu humanitaarala liikumise isa. Tean teda juba varasemast ja tema mind ka. Õhtu üllatus tuli siis, kui Tony mind kõrvale kutsus ja mulle saadetud tervitused edasi andis.
Kadi nurk: Suur Aitäh! See oli tõeline üllatus:)

Sõda paberil

Järjekordne varajane päeva algus. Kogu päev möödus Genfis, Rahvuste Palees. Tegemist on Euroopas asuva ÜRO peamajaga. Vastuoluline ehitus. Kohati täis võrratut kunsti ja siis teise nurga alt külm ja kole kivimonstrum. Igaljuhul järgisin Jesperi soovitust, kasutada elus võimalust näha asju, mida näha pakutakse. Kohtusin ka põgusalt INSARAG sekretariaadi inimestega, kellega tuleb pikem jutt järgmisel nädalal. Võrreldes eilsega olid teemad praktilised. Täis ülevaade UNDAC meeskonna mobiliseerimisest ja lähetamisest. Õhtu vajus nats ära, sest saime järjekordse grupitöö, mille eesmärk oli tegelikult lihtne. Küll aga suutsid osa meie rühmast asja väga keeruliseks mõelda. Paber kannatab õnneks kõike aga kaasa sellist tüüpi inimesi endaga ei võtaks.

Õppima peab kõigest

Päev algas vara. Kursus toimus meie hotellist ca 5 km kaugusel ühes Sveitsi tsiviilkaitse keskuses. Mittemidagi ütlev ehitis. Ilmselgelt on probleem minu üleõppimises aga võib olla ka väga erineva tasemega kursuslastes. Tundub, et kõiki üritatakse puuga ühe pikkuseks lüüa. Armastan ise väljendit ja suhtumist, et õppida tuleb kõigest ka sellest, mis ei meeldi. Raske oli ennast motiveerida kaasa töötama teemades, mis puudutasid koti pakkimist ja Virtual OSOCCit. Niipalju sain targemaks, et olin unustanud Pakistani üleujutusele vihmavarju kaasa võtta. Jeerumaarja, mille ümber jahuti. See kestis kuni kell sai 2200,ilmekas näide, et paberil lahendatud kriiside ümber võibki rääkima jääda. Kahjuks kumab selline lähenemine läbi ka reaalses olukorras. Nägin seda väga lähedalt Pakistanis, kui ühel oli arvamus, et täiskirjutatud ja seintele kleebitud paberid on Pakistani päästmise võtmeks.

UNDAC

Algava kursuse peaks liigitama rubriiki - Sinilind on kinnipüütud. Alustasin hommikul vara liikumist Sveitsi poole, kus Lausanneis algab ÜRO korraldatud katastroofide hindajate ja koordineerijate kursus. Sama tööd olen teinud EL lipu all. UNDAC koolitus on kindlasti vanem ja lugupeetum. Jäin tiba hiljaks aga sest polnud häda, hüppasin liikuvasse rongi. Rahvast on palju ja väga erinevatest maailmanurkadest. Eri kuju ja värvi tegelased. Kahte neist tunnen suurepäraselt. Luca, minu Pakistani meeskonnajuht ja Terrick, Los Angelese USAR rühma mees, tutvusime temaga Inglismaal. Maailm on jätkuvalt väike. Kogu rongi veab väsimatu ja tuleb tunnistada, et ka legendaarne Jesper. Tema käekirja koolitamisel oli tunda kohe alguses ja kui vaadata kursuse kava, siis päevad hakkavad lõppema kell 2200. Saab olema tõsine pingutus aga samas, ega katastroofi olukorras keegi kella küsi, seda tean ma kohe väga hästi.

Herluf Bidstrup

Hommikul viskas Roland meid Viini, sest see jäi tema Bratislava teele. Olime juba enne 0900 platsis, ees seisis pikk päev. Võtsime vastu meie puhul väga kummalise otsuse - läksime loomaaeda. Viini loomaaed asub Schönbrunni lossi pargis ja on rajatud sinna väga ammu. Loomad olid nagu loomad ikka, meelde jäi aga hoopis imelik asi. Tänapäeva laste jaoks oli sinna üles pandud tüüpiline Austria talumaja nö. Tiroli maja. Väga ilus hoone oli, milles sai ka sees ringi vaadata. Oma suureks imestuseks avastasin, et sellistes muinasjutu majades elavad alumisel korrusel koduloomad. Need olid ka täies hiilguses eksponeeritud. Pererahvas aga elab ülakorrusel. Mis te arvate kuhu levib laudast tulev soe sõnnikuhais? Õige, otse eluruumidesse. Tuleb tunnistada, et see hais ajas iiveldama, kuidas kuramus nad vanasti sellises haisus suutsid elada. Smas, mis ma siin mölisen, meie esivanemad elasid loomadega lausa ühes ruumis. See on täitsa tõsi, et loomaiast võib meelde jääda varblane.

Sturmi jooge külmalt

Hommikul vaatasime tehases läbi veel viimased lähituleviku plaanid, need on meil päris suured. Koomiline oli ka otsida ja leida varuosi, mille olin tellinud ja tahtsin kotis kaasa võtta. Pr. Willmanni ei olnud kohal ja nii alustasimegi Scheibiga ventiiliplaatide otsimist Rosenbaueri logistikakeskusest, see oli väga keeruline. Süsteem on hiiglaslik, saadetisi on tohutult ja õige inimene, kes asja jagab, kadunud. Lõppes kõik õnneks hästi. Hotelli joudes lürpisime eilset sturmi, mis oli pool päeva kraanikausis külmas vees seisnud. Õhtul käisime Rolandiga väga tavalisel õhtusöögil, ei mingit tseremooniat, pigem vanade sõprade istumine.

Austria

Hommikul vara liikusime tehasesse. Plaan oli läbi vaadata meie koostöö formaat Rosbaga. Tuleb tunnistada, et asjad võtsid meie jaoks väga soodsa pöörde. Astusime sammukese lähemale nö. usalduses. 10 aastat vaeva on kandmas vilja, stabiilsusel on suur jõud. Rääkides stabiilsusest, siis tuleks eeskujuks tuua Austria. Isegi Klosterhofi baarimees on sama kes 10 aastat tagasi. Vana teab absoluutselt kõike, mis tema majas toimub. Olen juba ammu selgusele jõudnud, et need 5 aasta rotatsiooni pooldajad on valel teel. Asjdesse, millega tegeletakse (ka töösse) tuleb süveneda, mitte teha neid pinnapealselt. Roland on Rosenbaueri heaks töötanud 41 aastat, mina olen 35 aastat vana. Mnjah, algaja tunne ei taha kuidagi ära kaduda.

Eelviimane

Tahaks, et see on eelviimane sõit aastal 2010. Suund on võetud üle pika aja Austriasse. Interfire team startis seekord Tallinnast õige imeliku kompositsiooniga: Kari, Innar ja mina. See, et Kari lennukisse sattus oli jalgpalli süü, tema tütrel oli turniir Rakveres, nii istusimegi kõik koos Tallinnast lennukisse, et üle Helsinki Viini lennata. Tobedad asjad juhtuvad alati ja vahest jääb tunne, et just meiega. Kuidas muidu seletada olukorda, kus kolm väga kogenud reisumeest otsustavad istuda 2,5 tunni pikkusel lennul kolmesesse pinki. Nendest üks broneerib piletid ja teeb check-in´i ja nii ebaõnnestunult, et istutab ennast keskmisesse pinki. Sellesse vihatud kitsikusse. Ahjaa, see ei olnud mina, ammugi Kari, sest me ei tea kuidas neid toiminguid internetis teha:). Mõõtsime käepäraseid vahendeid appi võttes keskmise pingi ära ja uskuge või mitte, see oligi ca 10 cm kitsam. ÄRGE VALIGE LENNUKITES KESKMIST PINKI!
Järgmine kammajaa läks lahti Viini lennuväljal, kui me ei suutnud üles leida parklate süsteemist oma rendiautot. Kari käis ja sõimas soome keeles ja eestlased naersid eesti keeles. Kõik lõppes õnnelikult ja ca 2030 olime vanas heas Linzis.