Mõju

Tagasimineku päev. Aega oli palju ja kiiret ei kuhugi. Hommik algas tavapärase hotelli hommikuse söögiga ja jalutusega Doonau kaldal, tekkimas on tradtsioon. Plaan oli vaikselt rongijaama kõndida ja Viini sõita. Enne astusin läbi kahest kohustuslikust kohast: toomkirikust ja raamatupoest. Ilmset olin ikka veel eilse näituse mõju all, sest esimene asi mida riiulites nägin olid II maailmasõja aegsed ajalooraamatud. Kõikides "keelatud mundrid ja sümbolid". Ei ole maailmal mõtet Eestit süüdistada nö. "keelatud" raamatute müügis. Ajalugu on ajalugu.
Rong jõudis Viini varakult ja lennukini oli palju aega. Linna ei viitsinud kõndima minna, mine tea mis veel silma hakkab. Valisin bussigalennujaama võimaluse. Ootamist oli aga lend ei hilinenud. Nägin ka Steffenit, kellega koos Sveitsis hindamismeeskonnas töötasin, tal oli parasjagu käsil mingi projekt Balkanil.
Reisile pani standardpunkti Estonian Air. Lend Kopenhagenist Tallinna hilines.

Ei ole võimalik!

Ei ole selles Beaver pumbas midagi keerulist. Juba suhtkoht pikaajalise Rosba partnerina olen jõudnud sinna punkti, kus on tekkinud arusaam toodetest ja asju ei ole enam vaja pähe õppida. Hommikune pumba koolitus läks suhtkoht kiirelt ja jäi aega ka Rolandiga oma hiigelprojektiga tegeleda. Lõunalauas istusime koos Poola esindajaga, kellel oli kaasas ka teismeline pojakõlgats. Väidetavalt on nende firma peretraditsiooniga. Nii nagu soomlased nii ka poolakad räägivad häirivalt palju joomisest. Siinkohal ka Rolandi poolne jutt, kus 22 Poola lennujaamade tuletõrje töötajat visati joomise pärast hotellist välja. Rosenbauer pidi muidugi oma külaliste eest kogu vastutuse võtma ja ka uue hotelli leidma.
Lõunaks oli ametlik osa lõppenud ja käes võla maksmise võimalus. Juba ammu on olnud plaanis külastada Linzi muuseumi ja arvestades, et Linz on 2009 Euroopa kultuuripealinn, siis paremat aega ei saa välja mõelda. Muuseum asub kohe väikese künka otsas Doonau kaldal. Pileteid müüs tõeline Österreicische Frau. Esimene samm galerii uksest ja üle pika pika aja jäin midagi suu ammuli vahtima. Minu ees seisis väga suurelt maalitud kiri - KULTURHAUPTSTADT DES FÜHRERS! (Füüreri Kultuuripealinn). Donnerwetter ja mina ei julgenud oma Emajõe raamatut kaasa võtta ja kuidas selline kiri üldse saab olla keset Euroopat maalitud muuseumi seinale. Kus on nüüd see "häbi" ja "mure" mineviku pärast? Maigutamist ja mõtlemist oli kõvasti. Julge mehena astusin näituse uksest sisse ja tõepoolest, tegemist oli Adolfi kultuuri ideedest ülespandud näitusega. On ju teada, et Hitler on pärit Linzi lähistelt ja, et perekonnal oli ka korter Linzis. See oli toona kombeks, et kui elati linna lähistel, siis pidi ilmtingimata olema ka korter linnas. Just seetõttu kuulus Linz Adolfi erilemmikute hulka. Tal oli plaan rajada Linzist III Reichi kultuuri pealinn. Iseenesest oli see näitus väga huvitav, sisaldades ainult toonase Saksamaa visioone kultuuri arendamisest, mitte ühtegi fotot ega fakti sõjakoledustest, ei laipu ega relvi. Ainult arhitektuur, maalid, teatrid, galeriid jne. Ma ei ole Hitleri toetaja aga näitusel nähtu jättis sügava mulje, kultuurilised plaanid olid sellel Hullul täiesti arvestatavad. Kuigi jah, kõik muu jällegi väga verine. Asi asjaks aga kogu maailm sõdis selle vastu, et Adolfi ideed maha suruda aga mis nüüd on juhtunud. Me oleme tänapäeval viinud ellu asju, mille vastu alles 70 aastat tagasi verd valati ja me isegi konkureerime ja võistleme selle nimel, et ka Tallinn oleks Euroopa kultuuripealinn. Kas Euroopa mitte ei toeta ühe Austria külast sirgunud hullu ideid? Kogemata või meelega? Kas Euroopa ikka mõtleb nii nagu ta räägib?
Õhtul istusime Rolandiga "Klosterhofis" ja arutlesime maailma asjade üle. See on uskumatu kui detailselt teatakse Linzis Adolfi elu pisimaidki detaile.

Hakkab jälle peale

Seekord tuleb siis esimene ots Austriasse. Põhjuseks uue pumba, mille nimi on Beaver, kasutuaja koolitus. Beaver on hetkel maailma ratsonaalseim teisaldatav mootorpump. Rosenbaueril on kombeks oma mootorpumpadele panna nimed, nüüdseks on siis olemas Otter, Beaver ja Fox (suuruse järjekorras). Beaver tuli turule eelmise aasta keskel ja varsti kohe jõuavad esimesed viis ka Eestisse. Kummaline on aga see, et viimased uuendatud tuletõrjepumbad ei tule mitte meie tuletõrjele vaid hoopis Kaitseväele. Nad on selles punktis Päästeametist hetkel ees.
Reisiplaan ei saanud tihe, seega muutus aktuaalseks raamatu lugemise mõte. Esmavalik oli Mart Laari "Emajõgi 1944", kuid selle raamatu kaane kujundus muutis mind murelikuks, sellel on väga suurelt ja selgelt Wehrmachti sõduri kiiver. Sellised kujundid võivad aga Kesk-Euroopas mõjuda ärritavalt. Mine tea, kuidas mõni reageerida võib. Nii jäigi see valik koju ja kaasa sai "Urmas ja Merike", mitte midagi ütleva kaanekujundusega rahvusromantiline teos, meie muinasajast. Mille kõigega tänapäeval arvestama ei pea.
Teekond läks seekord läbi Kopenhagenisse, sealt Viini ja sealt rongiga Linzi. Korra läks ärevaks, kui Kopenhageni lennujaam mähkus udusse, tundus, et lendamisega on taaskord lõpp- Õnneks läks kõik hästi ja mingit hilinemist ei tulnud. Sulandumaks kohalikega sõin Viini raudteejaamas ühe Semmel mit Wurst ja veetsin rongis 2 tundi koos 2 indialasega, 1 austerlasega, 1 hiinlasega ja "Urmase ja Merikesega". Rong oli Linzis 2230 ja mina hotellis 2245.