Brüssel omas muutumatuses

Hommik algas vara. Ma ei ole just suur viriseja aga need prügivedajad ajasid küll tigedaks kui nad 0500 akna all konteineritega kolistama hakkasid. Tunne oli nagu oleks kõik metallist prügikonteinerid kogu Brüsselist kogutud minu toa akna alla ja siis neid tühjendati järgemööda.

Hommikusöögi suhtes pole midagi öelda, olime kõik lipsudes ja nägime viisakad välja. Schumani sõitsime metrooga, õnneks oli Sophia siin 1,5 aastat elanud ja töötanud, metrood ta tundis. Ise poleks me elades koosolekukeskust üles leidnud. Sinna sissepääs oli kentsakas, turvaväravad olid nagu lennujaamades ja nendest pääsesid läbi ainult, kel ettenäidata kutse nõupidamisele, paberile prinditult. Õnneks oli mul see olemas, huvitav, mis oleks saanud, kui seda ei oleks olnud. Päevaplaan oli huvitav, enne ametlikku arutelu oli nö. mitteametlik istumine, ainult Alfa ja Bravo meeskonna liikmete vahel, arutlesime põhiliselt kas EL lipp oli Haitil piisavalt nähtav. Koosolekut vedasid Peter Billing ja Hans Das. Kell 1000 algas suurem istumine, liikmesriikide esindajatele ja neid tuli palju ca. 50 inimest. Sini-must-valge taga istus tuletõrjuja Lillekülast. Palju oli tuttavaid ja kolleege. Tegemist oli ääretult igava koosolekuga, kus ei räägitud absoluutselt asjast. Lihtsalt öeldi asju ja arutati tuttaval teemal, kas EL oli piisavalt nähtav Haiti missioonil. Tjah, kelle jaoks on tähtis töö, kellele poliitika.

Kuna minu ja Arthuri lennuk läks tööpäeva lõpus, siis pääsesime sellest jamast pärast lõunat. Ekslesime natuke Brüsseli metroos aga õnneks läks kõik hästi. Taaskord jätsime jumalaga lennujaamas ja ilmselt näeme juba sügisel, Armeenias. Üks hea asi jäi meelde, Brüsselis oli näha rohelist muru.

Ärge unustage kaarti printida

Haiti missioon hakkab saama ametlikku lõppu. EL-l on süsteem, kutsuda väljas käinud eksperdid nö. lõpparuandlusele. Tegemist oli sellise lühivisiidiga Brüsselisse, millele eelnes lõputu em@ilindus. Tegelikult on see kohutav, kui palju em@ile on vaja kõige tühisemate asjade lahendamiseks, ka siin Eestimaal. Lendasin pühapäeva õhtul üle Riia. Nüüdseks olen ka Air Balticu klient, et pääseda 5 EUR tasust check-in´is. Olin endale kaasa printinud terve paki vajalikke pabereid aga olin unustanud ühe, teejuhi oma hotelli. Me broneerisime kõigi meeskonna liikmetega toad samasse hotelli, et õhtul koos istuda. Lootsin, et saan Brüsseli lennujaamast linna kaardi osta, sest mäletasin, et hotell oli jalutuskäigu kaugusel raudteejaamast. See polnud aga kerge, sest pühapäeva õhtul olid kõik müügikohad suletud. Mis ikka, rongi ja kesklinna poole ehk saab kaardi raudteejaamast. Ei midagi, kõik luugid ja augud olid suletud. Otsus langes lihtsakoeline, kõnnin esimes hotellini, kus küsin kaardi või leian esimese takso, mis mind kindlasti rõõmuga treppi viiks. Hakkasin minema mööda tuttavat tänavat, juba paistiski vana tuttav Le Dome, hotell, kus varem elanud. Samas aga seisis takso, kurat temaga, istusin sisse ja andsin juhile aadressiga paberilipaka. Takso keeras tuldud teed tagasi ja peatus mitte kaugel raudteejaamast, nurga taga. Jah, olin marssinud vales suunas, õnneks mitte liiga kaugele. Hotelli retseptsioonis nägin Davidit ja Sophiat, kallistamised-musutamised, asjad tuppa ja laua äärde. Kõik olid kohal ja tegelikult oli rõõm näha kamraade, iseäranis Arthurit. Lobisesime tunnikese, jõime ühe õlle ja kuna kell oli palju, mindi ära magama.