Soome ehk kui hea on olla töll

Liitusin Lilleküla meeste kambaga, kes otsustas veeta pühapäeva Helsinkis. Sõidu eesmärk oli muidugi naerma või isegi nutma ajav ehk siis külastada Kallio Keskkomandot ja Erotaja komandos asuvat tuletõrjemuuseumi. See viimane oli see, mis vabatahtlikuna Soome ajas. Tuleb ju käia vaatamas, kuidas naabrid oma ajalugu talletavad. Meil näiteks Eestis hävitati tuletõrjemuuseum täielikult. Asemele tehti mitte kusagil paiknev ja mitte kusagil asuv Sisejulgeoleku muuseum. Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. On need soomlased, mis nad on aga võõrustada nad oskavad. Sadamas oli kenasti transport vastas ja meil arutamist, meie süsteemi võimekusest pühapäeva hommikul nipsust sadamast keegi ära tuua. Kallio komando oli nagu iga teinegi uus tuletõrjemaja. Avar ja palju tehnikat. Erotaja seevastu sarnanes nats Lillekülale, muinsuskaitse all olev hoone, mis kunagi ehitatud hobustele. Kes oleks siis arvanud, et need tänapäeva hobused nii suured on. Muuseum oli kihvt, väga hästi sisustatud ja väga hea väljapanekuga.
Kusagil keset päeva märkasin, et kui hea on olla 1 osa mingist grupist ja lihtsalt kulgeda sinna, kuhu sind viiaks. Ei mingit vastutust, ei mingit katastroofi, ei mingit närveldamist. Nii võib täitsa ju välismaailmas käia, isegi Soomes.

Lõpp

Kõik varased lennukid on kolinud Saksamaale. Jube on ärgata hommikul kell 0400, et minna hotelli ette bussi ootama. Kõige tipp oli alanud paduvihm. Niipalju oli lohutust, et ei pea selles jubedas vihma kusagil rusuhunniku otsas istuma. Eriti halenaljakas olukord tekkis, kui samal ajal, kui mina hotelli uksest välja astusin, saabus takso. Meie rollimängijad tulid Weselist peolt. Oli imestamist ja naermist. Magamata inimest ajavad kõik asjad närvi: Düsseldorfi lennuvälja check-in, põhuhunnikut meenutav naisturvatöötaja, kes tahtis näha, mis mul kotis on ja Air Balticu lennuk, kus hommikusel lennul ei saa kohvi, sest see on just otsa saanud. Rääkimata lennukist, mis oli puupüsti rahvast täis. 3 tundi Riia lennujaamas tegid asja aina hullemaks.
Viimasel ajal on palju sõidetud ja tehtud kaugetel maadel. See kõik on väga väsitav olnud ja eriti väsitav on pidevalt mõista ja leppida võõraste kultuuridega, kommetega ja inimestega. Langenud on otsus, määramata ajaks saabub rahu ja vaikus.

Kollaps

Kurat miks see kõik nii vara peab algama. Sviidis magamisest pole mitte mingit kasu, kui voodis olemise aeg on 5 tundi. Igaljuhul hommikul kell 0500 seisin koos Haraldiga hotelli ees ja ootasin transporti. Harald on vana tuttav THW mees, selgus, et meid ootab harjutus Moersis ja situatsiooni ruum on ettevalmistatud Haraldi kodu komandosse. Kuna autos oli kohalik, saime õige ruttu kõige otsemat teed pidi kohale. Loomulikult järgnes kiirele sõidule ootamine. Taaskord leidis tõestamist hüpotees, et Gert Teder on kohvisõltlane. Oleksin seal pimedas THW komando hoovis kohvi eest palju maksnud aga mida polnud, see oli kohvi. Teiseks leidis kinnitust hüpotees, et Saksamaa ei ole õige kohvijoojate maa. Meil oli kõik olemas, maja, köök ja ilmselt ka kohvipuru kusagil kapis aga midagi jäi puudu. Haraldi heasoovlikusest tulenevalt loksuski mul klaasis mineraalvesi. Külm, uni, pime, kohvi nälg – sellele kombinatsioonile ei ole mineraalvesi parim lahendus. Sinna otsa veel kella kuuene (hommikul) ekskursioon THW komandos ja garaažis. Elu hakkas tunduma sürrealismina. Luurerühm saabus meie „fotogaleriisse” õnneks päris varsti, seekord kuulus sinna kaks liiget: sakslane ja maltalane. Sakslase eestvedamisel saadi tunniga hakkama ja pole ka imestada, olin sama mehega koos kevadel Armeenias, kus lahendati just selliseid ülesandeid.
Harjutuse lõppedes tekkis meil kaks võimalust hommikust süüa – hotell või baaslaager. Valisime ühehäälselt hotelli (kõik kes teavad need kes teavad saavad aru miks). Kohalikega on alati mõistlik koos liikuda, siis kuuleb asju, mida tavaliselt teada ei saa. Näites rääkis Harald, et siinne piirkond vajub ja pole teada millal Rein siinsed alad üle ujutab. Vajumise põhjuseks on söekaevandused. Palju tarkust tuli ka üleujutuse aegsetest päästetöödest aga nendest siis, kui üleujutus käes.
Kell 1000 oli kogu vaatlejate/hindajate/näitlejate jõuk jälle koos ja valmis tegudeks. Ei läinudki palju aega, kui sõitsime taaskord Arnoga, Martiniga (SUI) ja kolme rollimängijaga baaslaagri poole. Seekord oli tegemist ajakirjanike rünnakuga päästemeeskondadele. Minu luurata jäi Andrea, kes mängis oma rolli hiilgavalt. Lisaülesandeks pani Arjan mulle ka baaslaagri üldise olukorra hindamise. Kokkuvõte oli väga lihtne: meediaga ümber käimisega jäädi hätta ja baaslaager oli väga puudulik. Võib olla tuli see sellest, et tegemist oli õppusega. Edasi kulgesime lihtsalt niisama, sest oli VIP päev ja kogu õppus energia läks nendele, see on täiesti tavaline.
Kolmanda ürituse tegin kaasa rohkem sellepärast, et lahkun homme. Käisin Pauliga (UK) vaatamas järjekordset üritust, seekord vanas lammutamisele minevas kõrghoones. Lolli üllatusena tuli, et EU-USAR team oli loobunud rahvusvahelise meeskonna kasutuamisest. Sündmuskohale saabusid kaks meest Maltalt. Ega nad eriti hästi hakkama ei saanud. Õhtul kui laagris tagasi olime selgus, et Arjan on peatanud õppuse vaatamise ja hindamise protseduuri. Edasine tundus mõtetu, sest saabunud meeskondadel ei olnud aimugi EU-USAR ühismeeskonna loomise mõttest. Probleem seisnes õppuse eelses koolitusprotsessis või õigemini selle puudumises.
Õhtul üritasime hotellis veel mingit raportit kirjutada aga ilmse väsimuse tõttu sellest asjast asja ei saanud.

Palju tuttavaid nägusid

Hommikuks oli vihm lakanud ja sain teha oma hommikuse ringi. Hotell seisab täpselt Reini kaldal, see on suur, võimas ja ilus jõgi. Alustasime vaatlejate koosolekuga, sest seda ametit hakkan seekord pidama. Vaatlejaid on kokku seitse, kellest varasemast tean nelja. Meie boss on Arjan, kellega töötasin koos näiteks Šveitsis. Ülesanded jagatud liikusime harjutuspaika. Seal hakkas asi venima, sõime ja lurpisime päikese käes vedeledes kohvi, mida saime Saloon Maavärinast. Sakslased olid taaskord ettevalmistanud perfektse harjutuskoha. Tegemist on hoonete rusudega, mis moodustavad tänavad, sel korral on hitiks rusudele langetatud puud. Saagimist tuleb ilmselt palju.
Oma esimesele objektile sain alles 1600. Tegemist oli analoogse harjutusega, mida tegime kevadel Armeenias. Seintele riputatakse hulk pilte kokku kukkunud majadest ja luurerühm peab nähtu põhjal koostama prioriteetide plaani. Kahtlane oli muidugi sellise elemendi lisamine harjutusse, kus oli olemas reaalne rusuväli.
Kui alguses ei saanud vedama, siis pärast ei saanud pidama. Oma sündmuskohalt sõitsin otse koos Arnoga meeskondade baaslaagrisse. Olime saanud endale uue ülesande. Lisaks vaatleja tööle muutusime ÜRO töötajateks, kes pidid üle võtma THW meeskonnalt rahvusvahelise abi koordineerimise ülesande. See nõudis kehastumist aga Arno on selle ala prohv ja kõik läks hästi. Imestama pani THW meeskonna juhi käitumine, sest ta jättis oma luureohvitseri meiega klaarima ja ise liikus sujuvalt minema. Niipalju siis vastutusest. Mäletan sama meeskonnajuhti ka THW IEC ajast, seal sai ta täpselt sama asja eest kriitikat. Õhtuks läks „mäng” käima ja mind lükati vara hotelli, sest start tuleb hommikul väga vara.
Teenurk: sakslased on hullud piparmündi tee järgi ja inglased ei saa sellest aru, nemad tahavad musta teed.

Saksamaa

Lähen Saksamaa-Hollandi EU-USAR ühisprojekti viimasele üritusele. Toimub õppus, mis peaks toimuma sellises kohas, millel nimeks Wesel. Lend läheb üle Riia Düsseldorfi, olen oma viimaseaja elustiiliga muutunud AirBalticu ja SAS-i hinnatud kliendiks. Üksi reisides hakkad tahesttahtmata iseendaga rääkima, avastasingi ennast arutlemas teemal miks peaksid inimesed lendama Riiast Düsseldorfi. Lootsin, et lennuk on tühi ja tuleb mugav lend. Uskumatu, kui paljud inimesed just seda liini kasutavad, lennukis polnud ühtegi vaba kohta. Teine kummaline üllatus oli Düsseldorfi lennuväli. Ma ei kujuta ette kuhu see lennuk maandus aga ruleerimine parkimiskoha juurde võttis ca. 15 minutit pluss teine samapalju bussiga terminali. Uskumatu aeg.
Saksamaal tuli ropult vihma, Rabea, kes mulle vastu tuli, nägi roolis tõsist vaeva, et ühes tükis hotelli jõuda, kõik läks õnneks hästi ja mul oli sees omapärane õnnetunne, sest kusagil oli veel halvem ilm, kui Eestis.
Hotellis sai tõeks fakt, et tunnen tõesti paljusid tegelasi Saksamaalt, Hollandist ja Inglismaalt. Ca. 20-st näost teadsin varasemast 17, see maailm on väga väike, kes viitsib ennast tappa rahvusvaheliste päästetöödega. Veider on see, et olen viimase kuu jooksul kohtunud rohkem mõnede kamraadidega maailmast, kui sõpradega Eestis. See on tegelikult väga väga halb. Olen selles maailmas mingile kummalisele tasemele jõudnud ja see tase pole just kõige madalam. See peegeldus hotellitoas, kuhu mind majutati, tegemist oli väga suure ja luksusliku sviidiga. Käisin isegi ukse pealt toa numbrit kontrollimas, et ega ma äkki midagi segi ei ajanud. Kõik klappis, ukse peal oli 107 ja võtme peal oli 107.

Elamused

Üritus hakkab läbi saama. Lasin kõik oma arved THW-le saata ja liikusime koos Ericu ja Rauliga Hampshire Päästeteenistuse peakorterisse head aega ütlema ja transporti otsima, mina lennujaama ja nemad Londonisse. Kontoris valitses paras segadus, selgus, et UK USAR meeskond ei saa kuidagi lendu, sest lennuk on katki. Ei tahtnud seal väga jalus olla ja nii saimegi kohe bussi koos juhiga. Tony oli jälle rattas ja ühtlasi ka raadio eest, nii jutukat inimest pole ma veel iial näinud. Ütleks, et meil vedas meeletult, kuna mul oli lennukini aega ja jänkidel polnud kuhugi kiiret, siis viis ta meid Stonehenge ja Windsori lossi vaatama. See oli tõeline elamus, kuigi Stonehenge purustas mu fantaasiapildi, ta pole nii suur nagu arvasin. Windsori lossi otsides sõitsime läbi Etoni, mis oli täis mustades ülikondades sealse eliitkooli õpilasi. Hästi kahju oli neist poistest, nad olid täpselt tõsiste täiskasvanute minivariandid. Ei rakulkasid, õngesid, lõhki kukutud põlvi ege legosid. Laske lastel olla lapsed ja koertel koerad.

Töötamine suletud ruumides

Päev läks käima Whale Islandi mereväebaasis, teemaks töötamine „kitsastes ruumides”. See on õnnetuse tüüp, kus inimene siseneb ruumi, milles hapniku sisaldus õhus on madal. Tavaliselt lõpeb see sellega, et see keegi vajub kokku, sama juhtub ka teda appi tõtanud isikuga. Selleks peavad valmis olema ka päästetöötajad k.a. kiirabitöötajad. Loengu ajal mõtlesingi Eestis toimuvatele kursustele, kus räägitakse kõikvõimalikest võimalustest aukudesse laskuda aga kas keegi mainib midagi ka võimalikust surmatsooni laskumisest. Julgen kahelda. Kurbusega tuleb taaskord tõdeda, et meie päästeala koolitus in tardunud aastate tagusesse aega ja arenguid ei toimu. Kui päeva esimene pool istusime auditooriumis, siis teine pool möödus väljas. Suuremal määral oli tegemist demoga aga ühtteist jäi ka silma. Eriti, mis puudutas treeningsimulatsioone. Õnnestunuks võib lugeda asjaolu, et sain jutule ühe šotlasega ja nüüd oleme oodatud oma USAR rühmaga sinna treeningule. Peaasi, et raha oleks.
Õhtul käisime USA meestega admiral Nelsoni laeva „Victory” peal. Tegemist on Kuningliku Mereväe lipulaevaga ja Trafalgari lahingust võiduga väljunud alusega, inglaste uhkusega. Meie UK saatja Tony oli kokkuleppinud eraldi ekskursiooni ja see oli super, meid viidi laeval paikadesse kuhu tavakülastajaid ei lubata. Kuulsin uskumatult palju uut selle laeva kohta, kuigi olin sellel juba teist korda. Nats läks õhtune programm pikale, seda juhtub väga tihti aga tavaliselt liigse hoolitsuse tõttu väliskülalistesse, mitte pahatahtlikusest. Tegelikult pärast pikka päeva tahaks olla rahus, eriti veel mina, kes ma olen olnud väga pikalt kodust eemal.
PS! EDRT välihaigla mobiliseeriti, et saata see Indoneesiasse, maavärina järgsetele päästetöödele.
PPS! UK USAR meeskond mobiliseeritakse, et saata see Indoneesiasse, maavärina järgsetele päästetöödele.