Ametniku maitse

Ei suutnud hommikusest jalutuskäigust loobuda. Genfis hakkab silma väga palju immigrante, nende ärid on juba väga var ahommikul avatud. Tõmmud näod istuvad kebabiäride ees ja logelevad niisama.
INSARAG töörühma kogunemisele kogunesid eranditult vanad tuttavad. Istusin ammuse Tuneesia kolleegi Ramzi kõrval ja tundsin, kuidas pea ringi käima hakkab, kui vaatasin tema paremalt vasakule kirjutamist. Ramziga juhtus kunagi Eestis tobe-naljakas lugu, kui ühe kursuse pidulikul lõpetamisel metssealiha pakuti. Moslemina ta seda ei söönud ja ausaltöelda oli ta sellise näoga, et lämbub kohe ära. Õnneks asendati tema metssealiha kalaga.
Alustasime otsast siseriikliku USAR suuniste paberile panemist. Esimese hooga tundus see väga lihtne, kuid mida aeg edasi, seda rohkem tekkis tõrkeid. Tegelikult tuleb tunnistada, et nii mõneski küsimuses diskuteeriti tugevalt üle. Lõpetasime oma tööpäeva, et hommikul jätkata. Tuleb tunnistada, et Eesti jaoks midagi võimatut pole, kuigi saalist kostnud võrdlevate näidetena oleme India ja Peruuga ühel tasemel. See ei ole just kõrge tase.
Õhtul käisin fotokaga pilditiirul, sattusin peale Rahvuste Platsil toimuvale Türgi-Palestiina ühisele meeleavaldusele. Agressivne õhkkond vahetus Genfi järve ääres mingeid muusikuid kuulates. Tegelikult on siin täitsa ilus.

Genf

INSARAG on alustanud lisaks rahvusvahelisel tasemel reageerivate USAR meeskondade klassifitseerimisele, ka siseriiklikult reageerivate USAR meeskondade sertifitseerimist. Eesti USAR meeskonna käsi käis IEC ettevalmistusperioodil halvasti ja me ei pääsenud klassifikatsiooni eksamile. Tuleb tunnistada, et tänaseks ei ole just palju muutunud. Nüüd olengi teel Genfi, kuhu on kutsutud USAR meeskondade esindajad, kes on huvitatud oma meeskonna siseriiklikust arendamisest. See on Eestile viimane võimalus INSARAG kaardil olla, kui me sellega ka hakkama ei saa, siis tahaks otsa vaadata inimestele, kes kaotasid ametlikust eesti keelest sõna tuletõrje, asendades selle sõnaga pääste.
Sveitsi minek käis läbi Soome ja ilma igasuguste seiklusteta. Genfi lennuk oli täis teadlasi ja teadlaste nägu inimesi, tundsin ennast nagu natuke lollina. Kuigi jah, elunäinud lollina. See tuli välja siis, kui minu kõrval istuv Soome noorteadlane sai oma imestuseks aru, et sellel lennul antakse süüa. Kuna olin enne ettevaatamatusest temaga paar sõna soome keeles rääkinud, siis nüüd üritaski see Dexter toidu kõrvast juttu teha. Olin maailma suurim mühakas ja proovisin jutuajamist vältida, lihtsalt ei viitsinud. Lennukis ei ole teatavasti palju ruumi söömiseks. Järsku märkasin, et naaber sätib oma toiduasjad täpselt sama moodi nagu mul, vaatab vilksti minu karbi poole ja kohe varastatud ideed kasutama. Sõin kähku ära ja lõin toidukarbi kinni, minu pealt võivad õppida ainult kolm inimest siin maailmas, kellele eeskujuks olen: noorem vend ja minu kaks poissi. Enne maandumist tegin Dexterile veel paar pilti maanduva lennuki aknast.
Genfis olen esimest korda aga siin läks kõik kuidagi liiga hästi, sain muidugi enne minekut Jevgeni käest häid nõuandeid. Võrreldes eelmise pühapäevase reisiga Brüsselisse, siis Genfi lennujaamas oli turisti info avatud ja sain sealt linna kaardi. Rohkem polnudki vaja, et leida üles hotell ja kohad, kus paar päeva töötama pean. Õhtuse jalutuskäigu ajal sain korraliku lahmaka vihma.

HAZMAT

Kaks väljasõitu ja hommikune ärkamine oli vaevaline, selline sanatooriumis olemise tunne oli. Kiire ümber häälestamine teemas, sest enne äralendu pidin osalema Newcastle lennuväljal toimuval keemiaõppusel vaatlejana. Asi selles, et Lilleküla komando omab alates NATO välisministrite kohtumisest väga suure hulga keemiaõnnetusele reageerimise varustust ja pealegi on mingist tasemest meie väljasõidupiirkond. Sellist võimalust ei saanud kohe kuidagi mööda lasta. Teepeal tegime peatuse ühe väikese teeputka (mitte kohvi) juures ja sõime hommikust. Inglased jõid teed, mina kohvi. Olen sellelt reisilt kaasa saanud palju täiesti uusi retsepte hommikusöökide tarbeks. Müüjaks oli mees, kes teadis kõike teest, kohvist, peekonist, röstsaiast jne. See on uskumatu kui kiiresti inglased leiavad ühise jututeema. Piisab neil ainult mööda minnes küsida jalgpalli kohta, kui ongi dialoog loodud. Seekord võttis pirukamüüa näo tõsiseks, kui Barry ütles, et on Sundrlandi fänn, tema oli Newcastle pooldaja ja nende kahe võistkonna vahel valitseb ainult vaen.
Suure õppusega läheb alatu ühtemoodi, neid ei saa kunagi õigel ajal käima ja nii ka nüüd. Kogunemispunkt oli lennuvälja kõrval ja mis seal salata, tehnikat tuli kokku ikka väga palju. Õppuse teemaks oli „pahade“ poolt lennukisse puistatud kemikaal. Kõik reisijad oli plaanis puhastada, terroristid tuvastada jne. ühesõnaga suur ühine õppus. Nägin esimest tundi aega, just seda faasi, mis puudutab keemiaõnnetusele reageerimiseks vajalike elementide püstitamist. Pilt oli muljetavaldav ja mitte tahes üldse kriitiline olla, siis Eestil on sellel alal austav beebi staatus, loodan, et areneva ja kasvava beebi.
Tagasi tee läks jälle üle Kopenhageni, seal oli aega 4 tundi ja mure, mida selle ajaga peale hakata oli päris suur. Õnneks lahenes kõik nagu nõia väel. Käimas on jäähoki MM ja mängisid Saksamaa ja Taani. Koos Carlsbergiga oli see maailma parim kombinatsioon antud olukorras.

Kange selg

Öösel oli üks väljasõit ja ärgates oli keha kange. Hommikul oli õhk ootamatult külm ja seekord oli kaasas liiga vähe riideid. Alustasime kohe metalli lõikamisega, kasutasime teisttüüpi tõrviku otsa ja tundus, et õppimine algas jälle nullist. Kõik lõiked olid oluliselt kiiremad. Päeva lõpuks tekkis isegi mingi oskamise tunne, kuigi jah, see on teema, mis vajab tõsist harjutamist. Kursuse lõpp oli omamoodi. Tunnistust, et olen läbinud kuumlõikuse baaskursuse, tuli kätte andma koolituskeskuse juht. Surusime kätt ja hoidsime koos tunnistus, seni kuni meist pilti tehti. Lisaks sain Seani käest lipsu, millele on kirjutatud, et olen nüüd siin auliige. Ohjah! Samuti tuleb mul hakata viskit jooma, sest sain endaga kaasa kaks imeilusat graveeringutega viskiklaasi. Ise jätsin maha tükikese meie õllekultuurist – puust õllekapa. See oli väga tark tegu ja sobis nagu rusikas silmaauku.

Õhtul käisime Barry ja Jim´iga Põhjamerd vaatamas ja Itaalia restoranis söömas, kuigi jah, oleks eelistanud midagi kohalikumat. Õhtu lõpetuseks võtsime ühe õlle kohalikus pubis. Käis parasjagu jalgpall. Uskumatu kui palju võib üles panna ekraane, polnud vahet mis suunas vaatasid, jalgpall käis kõikjal. Ettevalmistused juunis algavaks MM-iks käivad täie hooga.

Sissejuhatus metallurgiasse

Öösel oli kolm väljasõitu. Ükspuha, kuidas kellad helisevad, ikka ajavad nad üles. Erinevalt meie süsteemist, ei loeta siin läbi valjuhääldite ette aadressi, see prinditakse rühmaülema arvutist otse garaaži.

0800 oli Barry maja ees ja lugesime kursuse alanuks. Üritus toimub Tyne ja Weari päästeteenistuse peakorteri juures asuvas treeningkeskuses. See ei ole iseenesest suur aga väga moodne ja väga läbimõeldud. Taaskord tuli meelde, kui vaevaline on meie päästekooli harjutusväljaku areng. Arvasin, et olen osa suurest grupist aga tuli välja, et kursusel on täpselt kaks osalejat, lisaks mulle üks treeningkeskuse töötaja. Alustasime teooriaga ja 0930 oli hommikusöök. Nägin sadat erinevat võimalust, kuidas inglise hommikusööki on võimalik serveerida. Minu taldrikus oli sai, selle vahel vorst ja oad.

Praktilise osa alguses tirisime balloonid välja ja läks lahti. Asja mõte on metallkonstruktsioonide lõikamine leegiga. Leegi tekitab aparaat, mille nimi on Petrogen, kokku segatakse hapnik ja bensiin, segu süüdatakse põlema ja ongi metalli lõikamiseks vajalik leek olemas. Tegemist on väga effektiivse ja väga kuuma töövahendiga. Sula metall ja sädemed lendasid ümberringi. Kandsin Devoldi ühekordset sukka pea kaitseks, sellest tungis kuumus läbi, oleks pidanud kasutama kahekordset. Jube totter tunne on hoida tõrviku otsa õige nurga all ja metalli lõigata, kui samal ajal endal sädemed peas põlevad. Alustasime lihtsatest lõigetest, liikudes keerulistema poole. Algselt suhtkoht lihtsana tundunud töö osutus keerukamaks, kui arvata oskasin. Päeva lõpuks olid selg ja jalad koletumal kombel väsinud, sest lõikamise asend on väga ebamugav ja keha on pidevas staatilises pinges, olen täiesti kindel, et homme on lihased haiged. Enne päeva lõppu tehti mulle tiir USAR harjutusplatsil, see on suur ja sisaldab endas paljut. Tekkis väike mõte, hakata treenima siin ka meie USAR rühma. See oleks oluliselt odavam, käia korra aastas siin, kui ehitada Eestisse suur USAR treeningkeskus.

Newcastle-UK

Eelmisel sügisel Hampshires sõlmitud tutvus on leidnud järje, olen oodatud Inglismaale, Tyne ja Weari, teemaks USAR maailmas 3 aastat vana nähtus, metallkonstruktsioonide lõikamine leegiga. Olen ilmselt esimene päästeala töötaja Eestis, kes selle teemaga kursuse vormis kokku puutub. Kogu see üritus sai teoks tänu Barryle, kes on selleala juhtiv spetsialist kogu Inglismaal ja mul on au seda spetsialisti hästi teada. Üks asi veel, kogu üritus tuli kätte tasuta va. lend.

Lennuga seekord jamasid ei olnud, liin Tallinn-Kopenhagen-Newcastle toimis suurepäraselt. Väike hirm tekkis koti pärast, sest Taanis oli lennuki vahetamiseks 40 min. aga kõik läks hästi, Vana Hall jõudis Newcastle´isse. Lennujaamas olin natuke aega tollis kinni aga tunda oli, et neil oli olnud igav päev ja küsimusi esitati, ilma suurema huvita vastuste kohta. Vastu oli mulle tulnud Tyne ja Weari päästeteenistuse ohvitser Sean, selgus, et ma ei jäägi Newcastle´isse, sõit algas hoopis Sunderlandi suunas. Mart Poomi nimi oli talle suurepäraselt teada. Seekord ei ööbi ma hotellis, vaid hoopis tuletõrje komandos, mis kandis nime Sunderland November. Suur komando aga arves 2 autot ja 10 meest, lisaks muidugi eritehnika. Õhtul tegin tiiru Sunderlandis, käisin vaatamas staadioni ja linna, nägin pubi mille reklaamlause oli – vodka and food.