Langenud sõpru maha ei jäeta

Harjutus jätkus sealt, kus see eile pooleli jäi. Tegelikult oleks võinud eilsega lõpetada, sest ei saanud seda värki enam usutavalt käima. Lõunaks saabus vääramatu jõuga harjutuse lõpp. Järgnes ilmselt tähtsaim osa armeenlastele - demonstartsioon. See oli korraldatud samas kohas kus eelminegi kord. Jerevanist pisut väljas, ilusas orus, kus seisab hiiglaslik pooleli jäänud ehitis. Punaste lipukestega liikluse reguleerija sissesõidul tähendas, et tulemas on midagi "suurt". Tuligi: rivistus, raporteerimine kindralitele, filigraanselt lihvitud tehnika päästeharjutustel jne. See on tüüpiline lähenemine selle regiooni riikidele, tahetakse välismaalastele näidata perfektset esitust, kui kõike seda saadab totruste rida. Ühe näitena olgu öeldud, et Armeenia Päästemeeskonna ametlik müts on ühe USA jalgpalli meeskonna müts, päästjad kannavad tähtsalt mütsi, mille otsa ees on punane noot. Sama lugu on ka varustusega on näha väga arhailiseid tööriistu, mille kõrval seisab väga moodne ja uudne tehnika. See teine on saabunud abi laiast maailmast. Nukker taaskohtumine oli ühe tuletõrjeautoga Rootsist. Teatavasti esimene väliskursus oli aastal 1996 Rootsis Skövde Päästekoolis. Selles õppeastuses olen olnud palju kordi, kuid alates sellest aastast on see kool suletud ja kogu varustus saadetud Armeeniasse. Siinsed tuletõrjujad kannavad rootslaste kustutusriideid, olles jätnud isegi Rootsi lipud varrukatele alles. Per Andersi hinnangul on see parim viis suurendada rootslaste populatsiooni laias maailmas.
Edasi oli sõit ühe Armeenia rahvusliku uhkuse juurde, selleks on kirik, mis on ehitatud ajal, kui elus Jeesus Kristus veel maakeral ringi kõndis. Loomulikult läheb väga täis organiseeritud päeval kiireks. Hotellis oli aega umbes tund, et riided vahetada ja lõpuõhtusöögile jõuda. Minu aeg jäi veel lühemaks, sest jooksime Pekkaga ka talle "ARARATI" ostma. Tagasiteel kohtasime Eesti jalgpallifänne, kes olid saabunud EST-ARM mängu vaatama. Sini-must-valgete sallide nägemine oli toniseeriva mõjuga.
Pidulikul õhtusöögil oli võõrustajaks Armeenia siseminister koos "õukonnaga". Söödi, joodi rhvuslikke roogasid ja tantsiti kohalikke tantse. Kell 2300 oli pidu läbi ja after party toimus hotelli baaris. Magama ei olnud mõtete minna, sest kell 0200 tuli buss, mis meid lennujaama pidi viima. Minu suhtumine rootslastesse sai tugeva hoobi,kui nad olid südamerahuga nõus jätma maha nats ülevõtnud PA. Siinkohal haarasid juhtohjad soomlane ja eestlane, kelle initsiatiiv äratas ka ühe rootslase. Resultaat oli positiivne, PA sai seljas bussi, sealt lennukisse ja lennukiga varahommikul koju.
PALVENURK: ärge jätke oma langenud sõpru maha

Harjutust alga

Õppuse algus. Sellist tüüpi õppusel on kaks suunda: 1. valmistada ette riik abi vastuvõtmiseks ja 2. harjutada rahvusvahelisi päästemeeskondi töötama INSARAG standardi järgi. Kuna hiiglaslikke õppuseid on raske korraldada, siis kutsutakse kohale eri riikide esindajad. Riigipiiri ületus mängitakse läbi reaalselt. Katastroofi piirkond seevastu simuleeritakse suurte fotode abil. Reaalselt pannakse püsti ka kogu tööde juhtimisstruktuur, nii kohalik kui ka rahvusvaheline.
Kogu EXCON (EXercise CONtrol) sõitis õppekeskusesse, mina ja Brendon koos bussitäie
"kangelastega" lennujaama. Jah, mul oli õigus, alustasime seal jälle selgitustööga, miks me siin õieti oleme. Piiriületus ja RDC (Reception and Departure Centre) loomine läks hästi, kui välja jätta tõsiasi, et kogu arvuti ja interneti varustus maha unustati. Pärast juhi vahetust INSARAG sekretariaadis on palju asju alla käinud. Kogu selle kammajaa juures saime joosta terminaali ustest sisse-välja. Selle harjutuseosa lõppedes olin saanud endale uue ameti - olin tõlk Valgevene meeskonnale. Venekeele tõlk ja mitte eesti keelest, vaid inglise. Nad vajasid tõesti abi, sest inglise keele oskus oli neil nulli lähedane ja armeenia keele oskus null. Minu kesine venekeele oskus pandi tõsiselt proovile aga saime ilusti hakkama. Kurb oli mõelda, et sellid istusid kogu eilse päeva , saamata peaaegu mitte millestki aru.
Harjutuse edasine kulg ei olnud just eriti keeruline. Aitasin Jurit ja Rolandit, mängides kõikvõimalikke rolle ja muidugi tõlgitöö.
Õhtul oli väga oluline kohtumine Dave´i ja Brendoniga, mille teemaks oli EDRT INSARAG-i poolne klassifitseerimine. Meil on selle protsessi kohale kogunemas tumedad pilved. Väga raske oli rääkida, õigemini kuulda, mid aräägitakse, sest selles restoranis oli live muusika - lauldi ooperi aariaid.
Viimase üritusena käisime Jurkaga "ARARTI" ostmas.

VIP & firefighters

Algab seminar. Iseenesest mitte midagi uut, olen seda INSARAG-i tüüpilist tutvustamist kuulnud 3-4 korda. Kella 1000-st liikusimegi Brendoniga lennujaama, sest eilse seisuga on USAR meeskondade piiriületus ja RDC loomine meie vastutusalas. Kaasa tuli ka keegi lennujaama juhtivtöötaja. Siinkohal võtan sõnad tagasi Tallinna lennuvälja tagavärava turvatöötajate ees. See, milline keberniit oli meil terminaali sissepääseda ei võrdu millegagi. Helistati ja uuriti ja helistati ja ei saadud aru. Isegi see ei aidanud, et kohalik ülemus kambas oli. Suure surmaga olime lõpuks siiski juba tuttavas terminaalis. Seletasime kõigile instatntsidele omaõppuse mõtte ära ja tuleb tunnistada, et ega nad päris täpselt aru ei saanud, mis jant siin homm epihta hakkab. Tagasi seminarile jõudes otsustasin kuulata vanu tuttavaid loenguid. Vahepeal kõikus hotellis vool päris kõvasti - õues oli tugev äike.
Õhtusöögi sõime ühes väga ilusas kohalikus restoranis koos koleegidega Soomest, Lõuna-Aafrikast ja Hollandist. Totter tundus, et selles restos ei olnud "Ararti", võimalik oli tellida ainult rahvuvahelisi märke. Probleem leidis lahenduse selliselt, et otsisime ühe baari ja jõime seal kaks klaasi koos sokolaadiga.
Korra veel sellest liftist. Teatavasti suurtes hotellides ja kõrghoonetes on liftid, mis tulekahju puhkedes sõidavad alumisele korrusele, avavad seal uksed ja lõpetavad liikumise. See välistab inimestel lifti kasutamise tulekahju ajal. Kui olete märganud mõne lifti seinal lukuauku, mille kõrval on kiri TULETÕRJE, siis see tähendab seda, et tegemis on tuletõrje liftiga. Spetsiaalse võtmega saavad tuletõrjujad lifti uuesti liikuma ja saata sellega näiteks rasket varustust ülemistele korrustele. Meie liftis oli ka seinas lukuauk aga kiri selle kõrval oli veider: VIP&FIREFIGHTERS. Meie seas on alati võrdsemaid ja eile just selline seltskond seal viiekesi sõitis:)

Staariga liftis

Äratus ja ärkamine oli jube. Lennukis löödi tuled põlema ja öeldi tere hommikust. Kohe maandume Jerevanis. Telikud puutusid maad ca. 0400 AM. Võrreldes eelmise korraga oldi vahepeal valmis saadud uue terminaliga. Täitsa ilus teine. Maale saamine oli aga totter. Kõigepealt suundus inimmass viisa järjekorda. Leti äärest suunati kõiksemees valuutavahetusse, sest viisa maksab 15000 drami ja maksta saab ainult sularahas. Rahavahetuse järjekorrast uuesti viisa järjekorda ja oligi asi korras. Piirivalvuriga leidsime ruttu ühise keele ja natukene venekeelt rääkiv eestlane saab tunduvalt kiiremini riiki kui näiteks venekeelt mitteoskav soomlane või sakslane. Hotelli jõudsime 0600, rampväsinuna ja ainult ühe sooviga - magada. Hotelliks oli Marriott. Sellega oli algusest peale üks veider lugu. Esialgselt paigutati kogu rahvusvaheline seltskond hotelli, mille nimeks Congress. Siis tuli järsku m@il, et Armeenia tahab meile parimat majutust ja teid on tõstetud Marriott hotelli, lubadusega, et toa hind jääb samaks. Aimasin juba Eestis, et mingi konks peab selles liigutuses olema, Armeenia ikkagi ju. Check-in´i letitagant lippasime kiirelt paariks tunniks magama, et jõuda enne EXCON koosolekut ka linnas väike ring teha. 3 tundi und on selleks ilmselt vähe, et reibas olla aga mis teha. Jõudsime täpselt enne hommikusöögi lõppu veel sööma. Naljakas oli see, et magama saime vahetult enne hommikusöögi algust. Hommikusöögi lauas nägime ka esimest rahalõksu - hommikusöök maksis ca. 30 USD. Hõissa Marriott!!!
Jalutuskäik Jerevanis oli täis äratundmisrõõmu paikadest, kus korra oldud. Võrreldes varasemaga oli väga palju uusi hooneid püsti löödud. Kontrast vanade majade ja uute vahel oli ikka väga suur. Keset linna seisis ka seest täiesti tühjaks põlenud ministeeriumi hoone, justiits, kui ma õieti aru sain. Kolasime ka ilmselt kõiki ÜRO turvareeglleid rikkudes agulis aga mis seal ikka karta, kes ikka torgib kahte eestlast, kes oskavad veits vene keelt. Ikkagi endised liiduvabariigid. Vaesus oli karjuv ja sealsamas karjus ka rikkus. Paar maja edasi. Kõike seda vaatas ja vaatab Türgi poolelt Ararat (kohalikus keeles Masis), mägi mille tippu Noa laev kinni jäi. Mägi mille armeenlased kaotasid Türgile ja mida nad omaks peavad. Türklasi ei salli nad silmaotsaski.
1400 algas õppuse korraldusgrupi koosolek, sellesse kulub ameeriklasi, eestlasi, hollandlasi, soomlane, inglane ja islandlanna. INSARAG sekretariaati esindas Winston Chang (Singapurist).Jagasime rollid ja kõik alustasid ettevalmistusi oma rolliks. Õppuse formaat on iseenesest õige huvitav. Läbi mängitakse terve USAR missioni tsükkel, trikk on selles, et kohal ei ole mitte täismeeskonnad vaid nende esindajad. Kogu rusude maailm mängitakse ette suurtel fotodel. Ainukene reaalne koht, kus ka harjutus algab on lennujaam. See jäigi minu ja Brendoni vastutusalasse. Ei tule eriti raske õppus.
Tagasi hotelli jõudes sattusime Pekkaga huvitavasse seltskonda. Juba hommikust saati oli selge, et inimesed, kes siin elavad ei mõtle nagu meie ja hindavad muid asju. Üheks huvitavaks nähtuseks oli armeenlaste hobi elada hotellis. Nad lihtsalt naudivad elu Marriotis, elavad siin peredega, naudivad kauakestvaid hommikusööke, sõidavad liftiga üksteisele külla eri korrustele jne. Huvitav trend, osadele inimestele on elu hotellis nagu natuke karistus. Üheks läbivaks sümboliks kogu selles veidruses on lift. Neid oli meie hotelliosas 2, millest 1 tavaliselt ei töötanud. See üks töötav oli aga rajult üle koormatud ja selle ootamine võttis kaua aega. Marssisime Pekkaga lifti juurde ja seal ootas paras kamp inimesi. Hetke pärast avanesid lifti uksed ja kaks ootajatest astus sisse, ülejäänud jäid lollide nägudega lehvitama. Vilunud hotelli elanikena trügisime ennast läbi saatjate ja hüppasime lifti. Meie suureks üllatuseks jäimegi sinna viiekesi: Pekka, mina, tibi, kohalik superstaar ja turvamees. Ilmselgelt olime trüginud keelatud territooriumile, samas ega välismaalastele halvasti juleta öelda. Sõitsime siis selles huvitavas seltskonnas huvitava tempoga. Häda selles, et kogu hotelli elanikkond käis teineteisel tubades külas ja üritas seda teha liftiga. Kuna tarbijaid oli palju päädis see sellega, et lift peatus igal korrusel ja igal korrusel ei lasknud turvamees kedagi sinna sisse. VIP-ide värk, kuigi VIP ise oli jube närviline.
Õhtul oli ametlik õhtusöök, kus nägi igasugu tuttavat rahvast. Per-Anders Rootsist oli kohal ja Colin Lõuna-Aafrikast.

Tööots Armeenias

See ei ole esimene kord minna Jerevani. 2005 toimus seal analoogne INSARAG USAR rühmade õppus, mis nüüdki tulemas. Lugu selles, et rahvusvaheline päästesüsteem töötab kahel suunal. Üks on päästemeeskondade saatmine katastroofipiirkonda ja teine, potentsiaalsete katastroofipiirkondade vastavate teenistuste koolitamine, et tõrgeteta toimiks ka abi vastuvõtmine. Sellest pole erilist kasu, kui koolitada välja ja saata kohale "kõvad tegijad" aga sündmuskohal ei osata nendega midagi peale hakata. Armeenias toimubki nüüd treening kohalikule päästesüsteemile, et osataks tegutseda olukorras, kui taevas appi saabuvatest lennukitest mustab. Eesti on läbi Välisministeeriumi selle harjutuse üks suurrahastajatest ja lisaks rahale, toetab üritust ka kahe liikme saatmisega harjutuse korraldusmeeskonda. Endist vennasvabariiki toetab juba sissetöötanud paar: Teder ja Zabellevits. Lend läks keset päeva üle Praha. Täitumas oli üks vähestest unistustest, näha Praha vanalinna. Lend oli mittemidagiütlev ja maandumine pehme. 6 tundi oli Jerevani lennuni aega ja varustatud Jevgeni poolt kaasa antud juhendiga olime täis otsustavust minna linna. Loll tunne on, kui keelest mitte sõnagi aru ei saa, bussi peatuse leidsime küll ilusti üles aga piletimüügi koht ei hakanud silma. Mingi masin oli bussipeatuses olemas, millest ka pileti kätte sain - parkimispileti nimelt. Esimesed 20 krontsi olid läinud. Õnneks tuli buss, koos piletieid müüva bussijuhiga, mis meid linna viis. 3 peatust metrooga ja oligi Praha vanalinn. See pole legend, see on tõsiselt väga väga ilus linn. Järgides varem kuuldut, sai maitstud ka Tsehhi õlut. Odav ja ütlemata hea. Paar tundi läks kähku ja olimegi tagasi terminalis. Esimesed kohtumised Armeeniasse lendavate sõprade ja kolleegidega toimusid varakult. Väga ammune kamraad Pekka Soomest tegi meile õlled välja. Sama õlts, mis maksis linnas 30 kr oli siin 150 kr, rahvusvaheline lennundus oma headuses oli meid taas endasse haaranud. Lisaks meile sättisid ennast lennukisse sakslased, taanlased, itaallane, soomlane ja meie EDRT meeskonna mentor Brendon. Temaga sattusime üle rea kõrvuti istuma, saime arutada meie IEC protsessis tekkinud murede üle. INSARAG sekretariaat kahtleb nimelt meie võimekuses, kuigi see jätab kiusu mulje. Magamine öise lennu ajal oli nagu ikka jube, sest jätkuvalt puudub selleks maailmas mugav asend.