Jänes

Eelmise õhtu söök oli hommikul samas kohas, kuhu see õhtul jäi. Ajasin ennast 0600 voodist välja ja läksin jooksma. Üks koolituses kehtiv reegel kõlab selliselt, kasuta näiteid aga ära ole ise näide. Teisest otsast, mõeldes Scherlock Holmesile, siis proff peab enda peal ka mürki proovima, et saada aru selle toimest. Liigume Eestis selles suunas, et oleme saamas paari väga hea rahvusvahelise kursuse ja õppuse korraldajaks. Viimane, mis toimus, takerdus väga ootamatu tõkke otsa, me ei ole suutelised toitlustuma taimetoitlasi. Hommikujooksu tehes sündiski plaan olla päevotsa taimetoitlane. Selliselt saaks suunata edasiste koolituste menüüsid Eestis. Põnevus oli suur ja pingutus oli ka suur. Vaatamata minu püsivusele ei jooksnud ma õhtul sekunditki kiiremini. Jänes sööb ka ainult rohtu aga vaata kuidas kimab. Ilmselt oli probleem selles, et sõin nats liha ka, igaljuhul õhtuks oli kõht pagana tühi ja nii ei jäänudki muud üle, kui klassiruumist õunu tuppa kaasa võtta. Peaksin hommikuni vastu pidama.
Kursuse tempo langes täna märgatavalt, see juhtub alati, kui jõutakse praktilise harjutuse faasi.

Graniit

Rootsi on graniidi peal ja praegu on mulje, et graniidi peal on ka graniit. Oma erialaselt taustalt olen ma Rootsi Kuningriigi toode. Väga selgelt on meeles esimesed kursused Skövdes. Nüüdseks on see kool suletud aga mälestused jäävad, olen seal veetnud vist kokku kaks kuud aga võib-olla rohkem. Revinges olen ma esimest korda ja tuleb tunnistada, et pärast mõningast vahet Rootsis õppimisele, tundsin ennast koheselt nagu kodus. Kõik on sama moodi nagu Skövdes, alates aastast 1996. Alates arvutist ja printerist ühika koridoris, jätkates sama lõhnaga, samade vildikatega klassis, kell 1020 kohv koogiga, kell 1520 kohv koogiga, isegi piima automaadid sööklas on samad. Meenus ka see, kuidas lõdva randmega nendest otse piima kohvi peale lasta.
Kursuse päev iseenesest oli karm. Väga pikk j aväga palju uusi asju. Imelikul kombel oli ära ka ametlik õhtusöök, tavaliselt on see viimasel õhtul. See toimus Lundis. Rootsi on kuulus oma alkoholi hindade poolest. Enne õhtusööki istusin Alessandroga ühes õllekas ja jõin 62 SEK-i maksvat õlut, ei olnud julgust arvutada, mis see Eestis maksaks.

Katkine sõrmus

Üks vahejuhtum segas kogu tänase kirjutise plaani. Nimelt astus kohvipausi ajal minu juurde üks tumedat verd kursuseõde ja ütles, et tunneb kahte eestlast, kellega ta koos Aafrikas missioonil oli. Tuli tunnistada oma üllatust, kuni äkki tekkisid silme ette Argo ja Indreku näod. Muidugi, nemad olid kunagi koos sealkandis missioonil, Indrekul pidi veel krokodill tagumikku hüppama. Edasi võttis meie jutt õige ootamatu pöörde, mulle näidati katki lõigatud kuldsõrmust. See olevat olnud selle kandjale hirmus hommik, kui ta Aafrika missioonil ärkas ja käsi oli millegipärast väga paistes, sõrmus muidugi igavesti sõrmes. Terve UNDAC team proovis seda kätte saada aga tulutult. Lõpuks oli Indrek avanud oma kõike sisaldava tööriistakohvri ja kirurgi täpsusega sõrmuse läbi lõiganud. Ja nagu näha, seda sõrmust ei oldud ära parandatud vaid hoitud sellisena mälestuseks heast inimesest. Õhtul sain asja Indrekule ka ära rääkida, kohe ei saanud teisiti.
Päev oli pikk aga mitte nii pikk, et õhtul ei oleks jooksma minna jõudnud. Esimese päeva põhjal on tegemist väga huvitava teemaga. Vaadates materjale, mida läbi töötasime ja töötama hakkame, siis tekib küll küsimus, et mis maailmalõpuks meid ette valmistatakse.

1. advent

Advendiaeg on kuidagi püha. Hommikul ei olnud just kõige parem tunne ärgata ja hakata kotti pakkima. Seekord siis Kopenhaageni kaudu Rootsi, Revinge kooli. Olen osalemas UNDAC meeskonnale suunatud katastroofide tagajärgede hindamise kursusel. Vaatamata sellele, et olen olnud Rootsis õppimas palju-palju kordi, ei ole ma veel Revingesse sattunud. Küll aga nüüd ma siis olen tulemas. Imelikul kombel käskis ÜRO meid lennata Kopenhaagenisse, seal pidi olema buss meil vastas, et sõita Rootsi. Põnevusega ootasin silla ületust. Lennujaamas oli oodata pea kolm tundi, õnneks kohtusin kohe tuttavatega Hollandist ja Belgiast, leidsime istumise mingis kohvikus. Päris varsti oli tuttavaid meie ümber päris palju.
Asjad aga polnud paraku nii roosilised, kui alguses lubati. Kui hakkasime bussi otsima, mis meid Revingesse sõidutaks, ei leidnud me kedagi. Küll aga saime teada, et sild Taani ja Rootsi vahel on suletud, põhjuseks tugev torm. Egas midagi, oleme ju katastroofides karastunud, istusime rongi ja sõit Lundi poole võis alata. Silla peal olime pimedas ja ilus vaade jäi vaatamata. Küll aga saan ma öelda, et olen seal olnud. Muide, hetkel kõige targem elusolev Teder on Lundis õppinud. Rongid on Rootsis mugavad, seal räägitakse valjukates isegi inglise keelt, nii saimegi teada, et seoses tugeva tormiga suletakse pärast Lundi ka rongiliiklus. Seekord vedas.
Lundis võtsime kogu kambaga taksod, kokku vist 6 tükki. Taksojuhid olid kõik eranditult mitte rootslased. Saime enda juhiga ruttu jutule või oli see vastupidi? Selgus, et vana on iraanist, ca 20 aastat Rootsis elanud ja pealmine mure see, et ilmad ja inimesed on kuidagi külmad. Esimene mure on Jumala tahe aga see teine tekitas küll küsimuse - huvitav miks? Antagu mulle andeks.
Õhtuks olime kogu seltskonnaga õnnelikult Revinges. Õues lõhkus jubetum torm.