Tagasi Eestis

0020 astusin Helsinki lennukilt Tallinna lennuväljal maha. Õues oli jahe ja kuramuse rahulik. Segadus tekkis koju jõudes, sest ma ei öelnud neile, et varem koju saan. Nad teadsid, et peaksin olema veel ühe nädala. Oli imestamist ja üllatumist - positiivset:)

Edihad

Taaskordne ööpäev lennukis. Edihad Airi äriklass oli super. Palju oleks olnud magamist aga paraku oli filmide valik pardal liiga hea ja nii tuligi poolunisena hoopis filme vahtida. Brüsselis oli terminalis kiire kokkuvõte meie tööst Islamabadis. Edasi oli kole venimine Brüsselist Helsinkisse ja teekonna kõige pikem ots oli viimane 80 km. Arvestades vaimse väsimuse fooni otsustasin, et enne 2011 märtsi, mind "põllul" ei näe.

Kolmest võib saada neli

In the years to come, the tales about this flood will enter the Pakistani folklore and its documented history (by Nasim Zehra).

Töine päev

Vaatamata sellele, et on laupäev, oli Pakistani tsiviilkaitse kinnitanud nii mõnedki abipakkumised Euroopast. Edastasime need tagasi MIC-i ja tegelikult oligi töö tehtud. OK, lisaks veel saabunud abisaadetiste tabeli täiendamine. Lõuna ajal käis siin ka meedikute rühma esindus Hispaaniast. Nad proovivad tööd alustada kusagil haiglas, ilmselt Sukkuris. Selle üleujutusega on kummalised lood, vesi on meist ca 700-800 km kaugusel, mis teeb abi koordineerimise keeruliseks. Samas käib kusagil tõeline madin, eile evakueeriti ca. 1 000 000, see võttis kokku aega 48 tundi. Pärastlõunal oli kohtumine Johniga ECHO-st, peamine sõmum oli tal see, et turvalisusega kipuvad asjad halvemaks minema.

Tuttav lugu

Hommikuses lehes, mis topitakse tuppa ukse alt, leidsin tuttava nime - Nawab Muhammad Akbar Khan Bugti. Tuleb välja, et täna oli tema surma 4 aastapäev. See sündmus tõi tänavatele demonstrandid, kuna vana oli kõva tegija Pakistani poliitika maailmas. Mäletan päeva kui ta raketiga tapeti, see kõlab küll uskumatult aga olin siis Pakistanis. Tookord oli Pakistan kodusõja lävel.
Töö läheb rutiinses rütmis. Teha pole palju aga piisavalt, et igav ei ole. Liikmesriigid saadavad jupi kaupa abi, me üritame seda protsessi koordineerida. Meie uus kolleeg Anja jookseb jänesena ringi ja proovib maailma parandada ehk see läheb varsti üle.

Uus olukord

Hommikut alustasime sellega, et mis edasi saab. Selge on, et kui võtta reeglite järgi meie ülesandeid, siis võiksime siit homme päev ära tulla. Kogu see katastroof on jõudnud faasi, kus algab ülesehitus, meid on aga loodud koordineerima algfaasis riiki saabuvat abi. Arutelu tulemusena jõudsime sinnamaale, et jätkame läbi ÜRO rösterite saabuva info põhjal tööd. See ei ole küll tüüpiline aga hetkel ainuke viis edasi töötada.
Turvalisusega kisub ka siin viltu, aina enam ja enam tuleb teateid plahvatustest ja vägivallast. Hetkel on see veel suunatud kohalike võimuesindajate vastu. Prognoos lähitulevikuks ei ole aga hea. Ilmselt ramadani lõppedes kerkib turvarisk hüppeliselt. See peaks juhtuma septembri keskpaigas. Mimendil on isegi Islamabadis tase 3, kokku on neid 5, millest viimane on evakuatsioon. See on ka põhjus, miks me enam ei räägi meeskondade maale toomisest, vaid ainult varustusest. Keskendume kolmele aspektile: tervishoid, joogivesi ja peavari.

Kelner

Kandsime seni märkamatuid erariideid. Alates eilsest on meil aga seljas särgid, millel peal tsiviilkaitse embleemid. Hommikusöögi ajal astuski juba tuttava olemisega kelner meie juurde ja uuris, kas tulime Pakistani inimesi aitama. Pärast jaatava vastuse saamist oli niigi soe suhtumine meisse veel soojem. Uurisime tema käest kas üleujutus ka teda puudutanud on. Saime suhtkoht õnneliku vastuse, et ei ole. Ta olevat pärit Lahore kandist ja seal on kõik rahulik. Küll aga ei saa seda öelda meie autojuhi kohta, kes on pärit põhjapoolsetelt aladelt. Kogu tema pere vara on hävinud. Poiss saab palka 7000 ruupiat (ca. 70 EUR) ja ta elatab sellest pea 30 inimest. Ilmas on kõik võimalik.
Lõuna ajal katsetasime oma SAT telefoni, saime selle isegi tööle.

20 000 000

Osalesime tervishoiu rosteri kohtumisel. Saal oli ilmselgelt väike ja rahvast palju. Korjasime infot meditsiini maailmas toimuvast. See on ka kõige kriitilisem koht siin. Üheks suureks probleemiks on, et põgenikud ei püsi paigal. Laagrites, kuhu nad kogunevad ehitatakse välihaiglad. OK! Samas alaneb vesi paari päeva pärast ja kõik lähevad koju tagasi, kus on jälle medabi vaja. Haiglad võetakse maha ja minnakse jälle uude kohta. Sellest tulenevalt on vajalikud väga mobiilsed medrühmad. Oleks turvalisusega asjad korras, oleks Eesti medrühmal siin teha küll. Teine häda on madudega, need muudkui hammustavad inimesi. Prognoosi järgi on olukord halb ka puhkevate haigustega nagu, kõhulahtisus, malaaria ja erinevad palavikud. Tänaseks on abivajajate hulk tõusnud kuni 20 000 000 inimeseni. Hinnangute järgi on veteväljad sadu kilomeetreid suured. Üks WHO mees rääkis, et lendas Pakistani põhjaosas ca. 20 minutit lennukiga ja aknast paistis ainult vesi.

Labürint

Alustasime tabeli täitmist, kus on kirjas abisaadetised eri riikidest. Esialgu tundus kõik lihtne aga kui hakkas selguma, kui jäigalt on asi jagatud eri organisatsioonide vahel, siis oli sekundiga selge, et Pakistani süsteemne abistamine on keeruline ja vajab tegevuste kooskõlastusi. Peamine põhjus on info puudus. Tekib olukord, kus kõik üritavad ajada asju oma suusajäljes ja koostöö algatus sarnaneb suusatamisel tekkivale olukorrale, kui üks suusk satub teise ratta. Jalad on ristis ja nägu lumes.
Nädalavahetuse seisuga on kaetud ca. 55% Pakistani abivajadusest. Kõige suurem puudus on senini puhtast joogiveest, toidust, peavarjust ja elektrivoolust. Ilmselgelt peab maailm pingutama, et ülejäänu kiiremas korras katta, sest tekkinud segast olukorda võivad hakata ära kasutama terroristlikud jõud. See on ka teema, mis oluliselt segab Pakistani enda toimetamist üleujutusega, sest samal ajal käib Afganistani piiril ka pahadega võitlemine.
Päeva teisel poolel külastasime Vesaga Soome saatkonda, mis on meist 200 m kaugusel. Saime juua päris kohvi ja kuulata, kuidas asjad seest poolt tunduvad. Huvitav oli kuulata kuidas on läinud maavärina järgsed ülesehitustööd. Tänaseks on enamus elumaju püsti ja ehitatakse koole, hotelle jne. Maavärina järgsel perioodil kerkisid Pakistanis hinnad, nüüd on oodata sama kordumist.

Pühapäev

Nädalavahetused on siin pikad. Kõige püham aeg on reede ja siis tuleb sujuvalt nädalavahetus. Tänane päev algaski uimaselt, tulime kontorisse omi asju tegema. Kohalikul personalil on täna vaba päev, väljaarvatud valvurid. Uimasusel ei tohi lasta võimust võtta. Äkki läks sagimiseks, sest valvurid teatasid tühjast autost, mis oli värava ette pargitud. Siin riigis on see väga tõsine ohu märk. Mõned minutid ärevust ja õnneks ilmus kusagilt autojuht. Ma ei tea, mida valvurid temaga tegid aga auto kadus suurema pauguta.
Pärastlõunal käisime korra linnas. Berndil on täna sünnipäev ja käisime talle pushtu mütsi ostmas. Islamabadis on midagi valesti. Varasemast ei mäleta, et oleks iga poe ukse kõrval elektrigeneraator olnud, nüüd aga on. Ilmselt on suure ehitamise käigus mingi tasakaal rikutud.
Tekkinud on suur energia ülejääk, õhtul käisin hotelli jõusaalis. Tuleb tunnistada, et see oli väga arukas tegu. Õhtusöögilt tuppa minnes avastasin, et keegi on käinud toas ja voodi magamiseks valmis sättinud. Eriti totrad tundusid valged sussid, mis olid piinlikult korrektselt kõrvuti valge vaiba peal. Seda ei kujuta isegi mitte ette, kui mitu korda päevas toateenindus meie tubasid koristamas käib.

Vale linn

Hommikul alustasime kontori püstitamisega. Iseenesest ei ole see midagi keerulist aga väga tihti unustatakse sellesse süsteemsuse loomine. Õnneks tuleb internet seina seest ja kõik arvutid on ühenduses, oleme taas sidel maailmaga. Luca ja Antonin käivad koosolekutel ja meie proovime aru saada, mis siin riigis üldse toimunud on ja toimub. Tundub, et üheks esimeseks reaalseks asjaks saab olema Austria abisaadetise otsimine ja leidmine Islamabadi lennujaamas. Kerge see olema ei saa aga eks näis. Austerlased saatsid siia suure hulga veepuhastus tablette, lootuses, et kohalikud võimud asjad ka vastu võtavad, kuid kahjuks on läinud teisiti. Teisest otsast on endal jälle hea tunne, et meil kasutusel olev süsteem on hästi töötanud. Mõtlen siin Moldova, Ukraina ja ka Venemaa saadetisi, kus olid kaasas ka üleandjad. See tagab, et humanitaarabi jõuab tõesti kohale. Samas ega Pakistani niisama kergelt kedagi ei saada. Vajaduste nimekirja üle vaadates hakkas läbi kumama, et appi oodatakse lisaks asjadele ka meedikuid. Selliseid mobiilseid, kes suudaksid ühest kohast teise liikuda, kuigi jah küsimus on taaskord turvalisuses. Õhtuks oli Austria saadetis leitud, see oli juba välja jagatud abivajajatele.
Olukord tulvaveega läheb keeruliseks, sest mere tase on nii kõrge, et vesi jääb Induse deltasse pidama ja võib hakata ka tagasi voolama. See tähendab seda, et üleujutatud alad ujutatakse uuesti üle.

20.08.2010

0250 pidime maanduma Islamabadis. Just nimelt pidime, sest see asi jäi ära. Lennukit segas möllav äikesetorm, mis oli tõeliselt kõva, sest välgud sähvisid lennuki akna taga lakkamatult. Tiirlesime 30 min ja siis teatas kapten, et maandume Lahorei. Olin selles linnas varem käinud. Tegemist on vana India pealinnaga, mis sõdade tulemusena kunagi Pakistani territooriumile jäi. Viimasest korrast jäi meelde automaate kandvad turvamehed, kes meid kõikjal saatsid ja jutud, et Lahoreis elab palju ekstremiste. Ei olnud just kogu selle turvalisuse jama juures parim lahendus Lahore maanduda. Seal elab 9 miljonit inimest.
Edihad tõestas oma saamatust effektselt. Meid tõsteti koos asjadega lennukist välja ja öeldi, et oodake, kell näitas 0500 ja uni oli kallal. Pärast lõputuna näivat manuaalselt juhitavat protsessi, saime piletid lennule Lahore-Islamabad. Lennutajaks PIA, see kompanii ei ole just kõige kvaliteetsem ja turvalisem. Tuleb tunnistada, et sel hetkel tundus bussist loobumine suure veana. Õnneks läks kõik väga hästi. Pärast 30 min. lendu, maandusime mitte just pehmelt Islamabadis. Võib olla oli sellest oma osa palvusel, mille lennuki kapten enne tõusu mikrisse luges.
Terminalist välja astudes ja hetkega sind endasse haaravat segadust tajudes jõudis kohale arusaam - ma olen jälle Pakistanis, juba kolmandat korda.
Suure unevõlaga töö alustamine ei ole kunagi tark mõte. Selle tarkuse vastu aga eksisime kohe kindlasti, kui reipalt kontorit vaatama läksime. Tööle hakkame ECHO kontoris, mis on pisikene kindlus. Turvalisusega siin probleeme olla ei tohiks. Seda aga ei saa öelda üleujutatud alade kohta. Pea iga päev tapetakse keegi ära. Vägivald on suunatud just kohalike poliitikute ja võimuesindajate vastu. Kusjuures siin tapetaksegi kui vaja. Turvapealiku info põhjal on ka Islamabad muutunud pisut kriminaalsemaks, samas kui numbreid vaadata, siis tundub, et Tallinn teeb talle ära.
Suutsime organiseerida ka kohtumise UNDAC meeskonnaga, seal koosolekul oleksin tõesti püstijalu magama jäänud. Jutt läks ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Between two worlds (Hammerfall)

Hommikul istusime Brüsselis lennukisse ja jäime sinna kuni kuupäeva vahetuseni. Lend läks liinil Brüssel-Abu-Dhabi-Islamabad. Viimasest vahemaast jäid meelde kaks asja, enne õhku tõusmist lasti lendamise palve ja lennukis oli 95% reisijatest mehed, enamus sealset päritolu.

Pakistan

Pärast naäalast standby olukorda Pakistani suunal läks äkki kole kiireks. Eilse päeva õhtul tulid lennukipiletid ja hommikul kell 0615 läks lennuk Brüsseli poole teele. Olin ennast andnud üles, kui MIC-ist uuriti, et kas oleks Pakistani minejaid.
Seekordsesse EL hindamis- ja koordineerimismeeskonda valiti Luca(Itaaliast), Vesa(Soomest), Bernd (Austriast), Nicolas (Belgiast) ja Gert (Eestist). MIC esindaja oli Antonin. Vesaga sain kokku juba Soomes, teda tean ja tunnen juba aastaid. Tempo oli kiire sellepärast, et pidime saama Pakistani saatkonnast viisad ja see asutus töötab seal päeval väga lühikest aega. Õnneks läks kõik ilusti.
MIC-i kontoris anti meile ülevaade eesootavast ja ega see pilt ilus ei ole. Lühidalt:
- üleujutuste tagajärjel vajab Pakistanis otsest abi ca. 20 milj inimest,
- prognoosi järgi tuleb 10 milj. lisaks,
- tulvaveed liiguvad läbi riigi Induse delta suunas, mis tähendab, et katastroof areneb pidevalt edasi,
- maailm on aidanud aga mitte piisavalt,
- Pakistan on ise oma suhtumisega natuke pahameelt tekitanud,
- turvarisk on väga kõrge,
- on ramadan,
- jne.
Päeva esimene pool ei teinud me midagi tarka, leidsime aega isegi poes käia, sest tuleb tunnistada, et unustasime nii mõndagi kiiruga kotti pakkides maha. Peab minema algkursusele.
Vahepeal kiskus ka totraks, lavastasime kaks koosolekut ainult meedia jaoks. Missioonile oli kleepunud suur poliitiline plekk.
Kell 1800 oli tõeline koosolek, kus andis toimunust ülevaate ECHO ja tuleb tunnistada, et see sisaldas endas ootamatuseid. Tundus, et olen oma asjadega jõudnud uuele tasandile. Antonin rääkis meiega läbi telefoni, sest ta oli juba Islamabadis. Tema info tuli kohapealt ja see oli täis muret turvalisuse pärast. Peamine sõnum oli see, et kui kasutada logosid ja tunnusmärke, oled märklaud. Seda ka otseses mõttes. Kohati jäi ka mulje, et abiandjad ei ole väga teretulnud. Teretulemast rahvusvahelise abiandmise maailma.
Ööbisime lennujaama hotellis, otse terminali vastas.