Tammeka sünnipäev

Asi mille ma alti olen ära unustanud. Õigemini olen teadnud kogu aeg valet kuupäeva. Seekord ei saanud midagi valesti minna. Vana kamraad sai sünnipäevaks koju.

Seltskond ratastel

0300 jõudsime uuesti oma tuttavasse ööbimispaika Poznani lähistele. Kurat ku hea oli magada toas ja mitte arvestama öise külmetamisega. Keskpäeval läks sõit edasi ja nii see päev bussis läks. Väsimus oli nii suur, et magasin maha nii Leedu kui ka Läti. Kohe mitte mingit ärkamise momenti ei olnud.

Külmunud telklaager

Hommikul olin üks esimesi ärkajaid. Jalutasin ja mõtlesin, et ei suuda meenutada, kui mitmes laagris ma elanud olen. Seekord nägin midagi väga uut, kõik magamistelgid olid jääs. Kõik märgid näitasid, et tänasest päevast suurt asja ei tule. Pärast ametlikku õhtusööki, mis on alati märgilise tähendusega ürituse lõppemisest, ei ole võimalik keskenduda täie tõsidusega. Hommikusele koosolekule minnes selgus, et olime jõudnud natuke vara ja nii sattusime ootamise käigus jutule Hollandi militaarpolitsei ohvitser Martiniga. Väga intelligentne kuju oli. Saime teada, et nende üksusele on tänaseks planeeritud toidukonvoi turvamine. Mingit uut infot meile ei antud ja paluti valmis olla laagri võimalikuks evakuatsiooniks, mille põhjuseks tuumajaamast lekkiv radioloogilinepilv. Istusime ja ootasime, kõigil põgenemiskott käepärast. See on selline kott, kuhu pakitakse kõik eluksvajalik, juhuks kui peab lahkuma selliselt, et laager maha jääb. Evakuatsioon tuli, kõik meeskonnad pakiti autodele ja sõidutati mööda akadeemia territooriumit ringi. Vahepeal peatuti ja siis turvasid meid juba tuttavad märulimehed. Hakkas tundume, et meie olemegi see toidukolonn. Kui see nii oli, siis oli tegemist geniaalse lahendusega, kuidas panna kaks õppust ühte. Viimase asjana tekitasid politseinikud meile oma soomukitest piiratud ala, kus õppus ka lõppes. Oli aeg hakata asju pakkima, selleks jäi nats vähe aega, sest programm nägi veel ette teatud koosolekuid. Tehti kokkuvõtteid ja suruti kätt. Samal ajal hakkas meeskond suure bussiga liikuma kodu poole, me Jürkaga istusime koos logistikutega minibussi ja järgmised 2400 km ootas ees.

Rutiin

Ilmateade pidas paika, vihm lakkas ja hommikul hakkas päike tõusma. Saime oma masinavärgi päris hästi käima. Hästi oluline oli just see, et uuemad tegelased saaksid võimalikult palju tegevust. See on just oluline nendele, kes on väljas esmakordselt. Väga rumal mulje jääb, kui sõidad Eestist Hollandisse, paned korra kiivri pähe ja hakkad tagasi sõitma. Laagriperet ründasid lakkamatult inimesed, kes simuleerisid õnnetuse ohvreid. Kaitsesime oma territooriumi nagu jaksasime, ku enam ei jaksanud, tellisime aga märulimehi ja asjad lahenesid nagu nõiaväel. Pärastlõunal nägime hookus-pookust. Baaslaagrit külastasid simulatsioonina poliitikud, keda ründas taaskord vihane rahvamass. Politseinikud teostasid VIP evakuatsiooni kahe soomuki ja ühe sõiduautoga selliselt, et meist mitte keegi ei näinud, kuhu ja kuidas nad selle VIP-i peitsid. Mulje oli tõesti selline, et ta haihtus õhku. Väga proffid tegijad. Samal ajal toimetasid meie USAR rühmad rusudel. Päeva lõpus oli ametlik õhtusöök. Jamaks läks pärast sööki, sest õues oli temperatuur langenud, vaatasime auto termomeetrit, see näitas nelja miinuskraadi. Ees oli ootamas pikk ja külm öö.

Start

Hommikul kell 0600 saabusime õppusepaika. Saime oodata tunnike, enne kui politseikooli väravatest ilmus välja peakorraldaja. Meie peaprobleem oli varustuse transport väravast õppusekohale. Bussijuhtide meerik tiksus aega ja nad kibelesid ära. Küsisime omale autod ja saime need. Tuleb tunnistada, et eelinfo põhjal olime valmis väga karmiks tollikontrolliks aga kõik läks kuidagi möödaminnes. Territooriumil oli palju kohtumisi vanade tuttavate-sõpradega, ei kirjuta pikalt aga nende hulgas olid Wolfgang, Ronald, Fritz, Michael jne. Nägin nii närakas välja, et ISAR-i Michel tõi mulle kohvi. Sõpra tunned hädas. Edasi oli juba rutiin, saime kontakti EUCPT meeskonnaga ja algas miitingute ajastu. Algus oli ikka väga raske, kohe nii raske, et Wolfgang pani õppuse korra seisma. Tuleb tunnistada, et pressisime omale töökoha välja. Ei ole midagi koledamat, kui sul on meeskond, kellele pole tööd pakkuda. Baaslaagri saime kiirelt püsti, see on koos Slovakkia ja Belgia keemikutega. Päeval sain ka kaks tundi magada, see aitas. Vahepeal tekitati meile probleeme ja üritati rünnata baaslaagrit aga ka see oli tuntavalt mängu osa ja asjad lahenesid kiiresti. Õhtuks saab sai öelda, et kõik probleemid lahenesid ja USAR tööd jooksevad sujuvalt. Vihma tuleb koledalt ja oleme läbimärjad.

Hommik Poolas

Kuupäeva vahetasime sõitvas bussis ja Poolas. Otsisime Poznanis pritsumaja, kus meeskonnale ööbimine oli organiseeritud. See oli väga vaevaline, sest isegi GPS-i järgi sõites ei tahtnud asi kuidagi välja tulla. Lootus hakkas kaduma, kui manööverdasime oma bussidega vanalinnas. Mingi ime läbi leidsime siiski tuletõrjemaja üles. Õnn oli, et oli öö, polnu liiklust Lasime aga uksekella ja ootasime mis saab. Sai see, et üks poolakas avas ukse ja kui öistes külalistes eestlased ära tundis, ilmus tema näole teatud kergendus. Selgus muidugi, et oleme vales kohas aga lahked poolakad viisid meid käeotsas kohale. Kogu meeskond kukkus jalapealt magama. Aukartust äratav on poolakate võime pritsumajadesse kolleege majutada, Eestis selline asi puudub täielikult. Sõltume oma Hansabussi tööajast, muidui pidi buss 12 tundi seisma ja plaanitud start oli 1300, reaalne elu aga oli selline, et buss oli kusagil ummikus ja saime liikuma 1530. Arvestades ajagraafikut ja eesootavat teekonda, hakkas saama üha selgemaks, et õigeks ajaks me Hollandisse ei jõua. Puusalt tulistatud otsus oli järgmine, jagame meeskonna kaheks. Luurerühm A läheb minibussiga ees ära ja meskonna põhiosa B tuleb suure bussiga järgi, sest taaskord peab buss öösel seisma, seekord 9 tundi. Tegelikult on see paras jama. Oleme tegelikult siiani bussifirma poolt korraldatud jamadest tervelt välja tulnud aga huvitav, kui kaua see veel kestab. Saksamaale jõudes tõusis ka liikumis ekiirus aga hetkel on sellest vähe kasu. Ropult tuleb vihma. Öö läks jälle bussis, nii et Saksamaad nägi ainult pimedas.

Suund Hollandile - MODEX 2011

Algas suur eksperiment EDRT USAR rühmale. Esimest korda meie ajaloos oleme minemas sellises mahus piiritaha. Meeskonda kuulub 37 inimest ja 3 otsingukoera, sellisel kompositsioonil klassifitseerume INSRAG keskvõimekusega meeskonnaks. Peamiseks võimekuse näitajaks on meie katkematu tööaeg, ühel sündmusel 24h ja seitse päeva, olles iseseisva söögi ja joogi peal. Seekordne üritus toimub Hollandis ja kannab nime MODEX 2011. Oleme palju vaeva näinud oma varustuse eelpakendamisega, mis on olnud meil tihtilugu pudelikaelaks. Logistikud hakkasid kola kuhjama juba eelmise päeva õhtul, mis nagu hiljem selgus oli päris tark mõte. Suur osa meeskonnast saabus samuti eelmise päeva õhtuks Kosele, sest väljasõit oli planeeritud kell 0700. Koheselt algas dokumentide ja tervise kontroll. Kõik olid terved aga dokumentidega ei saa me vist asju iialgi korda. Asjade lõplik pakkumine võttis nii pikalt aega, et öö magamise mõistes jäi vahele. Lõpuks oli dokumenteeritud ja pakitud 3200 kg ja 15 kuupi varustust. Plaan on Hollandisse minna mööda maad ja vedajaks Hansabuss, kes lubas suure bussi, mille kõhtu peaks kogu kupatus ära mahtuma. Hommikul 0500 saabus aga meile hoopis väiksem masin, kogumahuga 6 kuupi. Väga kehv algus, sest pidime tegema ränkasid kärpeid. Lõpp kokkuvõtteks oli buss maast laeni asju täis ja minibussi käru viimase koormusepiirini pakitud. Imelisel kombel suutsime 0700 väljasõita. Jäin kohe magama ja ärkasin Iklas. Bussisõit on jube pikk, plaan on jõuda ööseks Poznani lähistele ja seal ööbida. Taaskord tuleb tänada tutvuseid ja sõpru, sest just seda teed kasutades me omale öömaja välja ajasime. Transpordifaasis toitume ise kaasavõetud kiirtoitudest, alguses maitsevad need alati head aga ainult alguses.