5

Pikk molutamine leidis lõpu südaööl, kui meid ja teisi rekkasid hakati laeva laskma. Need, kes on projekteerinud "rekkalaevad", ei ole ise ilmselt päevagi veoauto roolis olnud. Miks muidu on kõik nii millimeetri pealt mõõdus, et üks pisemgi eksimus lõpeks kriimude ja kraamudega autol. Uni kadus hetkega ja oli kohe väga "reibas tunne", kui mind hakati koos selle kuramuse redelautoga kahe rekka vahele mahutama. Olin tegemas oma elu "ämmaboksi". Ainuke, mida vaatasin olid laevamehe käed, ei peeglisse ega kuhugi mujale. Õnn oli, et laeva meeskond olid eestlased, lisaks rahvuslikule ühtsustundele tekkis ka mingi tohutu usaldus mehe vastu, kes mind selle monstrumautoga "seinaprakku" üritas toppida. Tulemus oli pärast 15 min ukerdamist võrratu. Õhku jäi ainult küsimus, et mismoodi selle auto sealt kahe furgooni vahelt kätte saame, sest teatavasti autod manööverdavad tagurpidi paremini, kui edaspidi.
Laev väljus hommikul 0600, ajal kui magasime kajutis autojuhiund.
Iseenesest oli tegemist väga ilusa laevaga, ainult et reisijateks olid valdavalt rekkamehed. Suur ja ilus kruiisilaev aga inimtühi. Kõik 22 tundi sisustasime söömise ja igavlemisega. Saunas saime jutule ka eestlastest rekkajuhtidega. Meid võeti kui omasuguseid ja küsiti väga iseenesest mõistetava tooniga - kuhu minek?

4

Tallinn sai omalajal Lübecki linnaõiguse. Kuna aega oli laialt käes tegime tiiru selles vanas hansalinnas. Ettevõtmist segas lausvihm aga meie leidlikusel ei olnud piire, ostsime vihmavarjud. Vaatamata kõvale vihmale alanes eile alanud veetõus silmnähtavalt. Tuiasime ringi ja klõpsisime pilte teha. Lübecki kesklinn asub kanaliga piiratud saarel ja on väga ilus. Uskumatu tundus kesklinnas kalameeste hulk kanali ääres ja veel uskumatum tundus saak, mida nad said. Praktiliselt iga viskega tuli kala ja mitte mingi väike, vaid igati korralik kala.
Lõunast jätkasime kabiinis rostocki poole liikumist. Reis viis meid endise Ida-Saksa aladele. Tugevalt oli tunda siinset ülesehitusprotsessi, igaljuhul autobahn rataste all oli kohe väga uus. Hoog oli suur ja kusagil kella 1600 olime Rostocki sadamas. Ees ootas 10 tundi asfaltplatsil ootamist. Õnneks leidsime kohe üles ka Austriast saadetud kollase tuletõrjeauto, üks suur mure sai lahendatud. Algatuseks käisime poes, huvitav on see, et poed (3tk) on soomlaste või rootslaste käes. Kuidas küll sakslased seda lubavad? Kõik 3 poodi on tugevalt alkosuunitlusega ja mõeldud turistidele. Ühe ees seisis ka buss, mis oli kohale toonud terve hunniku väga vanu inimesi, kes kõik reipalt kärakat ostsid. Meil oli huvi millegi söödava järel ja seda me ka leidsime. Poes oli ka pisike kohvikunurk ja seal oli kaks Soome rekkameest, kes jõid Karjala õlut. Ainult soomlased on nii lollid, et joovad Saksamaal, kus on kindlalt parimad õlled, oma kodust solki.
Jube ootamine kabiinis, seejärel pileti check, Innari kolimine teise kabiini ja jälle ootamine.

3

Hommikust jalutustiiru tehes astusin läbi selle külakese infopunktist. Selgus, et koha nimi on Remsfeld Knüllwald, mis on siin seisnud juba 900 aastat. Lisaks olime eneselegi üllatuseks sattunud piirkonda, kust on pärit Punamütsike (www.rotkaeppchenland.de). Seda lugu teavad ilmselt kõik ja seda huvitavam oli seal olla. Remsfeld ise oli väga ilus Kesk-Saksamaa külake, milles tegime enne suurt sõitu jalutuskäigu koos fotoaparaadiga. Sattusime ka surnuaiale, kus seisis väga tagasihoidlik mälestusmärk wehrmachti sõduritele. Vaatamata Saksamaal valitsevale avalikule süütundele leinab see maa oma sõdurid nagu kõik riigid, kuigi tagasihoidlikult aga selgesti. Sama asja võis näha ka Hoyas. Eks neid muidugi langes ka palju. Hommikohv kohalikus pagariäris ja tagasi autobahnile. Meie redelauto kabiinist on väga piiratud vaade, sest redelikorv on kaetud transpordiks vajaliku kattega, õnneks hakkab selle piiratud vaatega ja auto mõõtudega tasapisi harjuma. Hommikusel tankimisel keeldus bensiinijaama töötaja meilt vastuvõtmast 500 EUR rahatähte. Kraapisime peenrahast summa kokku, kuid probleem jäi. Meil oli tankimiseks just 500 EUR kupüürid. Sõitsime GPS-i järgi Lübecki poole, kus oli plaan ööbida. Uskumatu tundus Kesk-Saksamaal olev kõrguste vahe, tee tõusis ja langes 300 m võrra. Üles-alla-üles-alla. Õnneks oli meie MAN-il mootoripidur, mis tegi elu märksa lihtsamaks. Kogu päeva veetsime igaval autobahnil rekkade vahel. Viimasel tankimisel surus Innar bensukas ikkagi 500 EUR rahatähe letile ja rääkis saksakeelsele jutule vastu inglise keelt. No mis neil üle jäi, paak oli täis ja raha laual. Kräunusid küll aga vastu võtsid. Kummaline kirjutamata reegel igaljuhul. Ilmselt kardetakse võltsitud rahatähti ja vastavat seadet, mis Eestis on igas poes, konservatiivsel Saksamaal veel levinud ei ole.
GPS juhtis meid õhtuks Lübeckisse, Möwenbick hotelli, kus ma olin korra ööbinud. Maksime sularahas ja saime valesti tagasi. -100 EUR- hotellile ja +100 EUR meile. Elagu 500 EUR rahatähed. Lübeckis ootas ees üllatus, linna oli tabamas üleujutus. Kogu Lübecki kanaliäärne oli veeall, hoonete uksed suletud plaatide ja liivakottidega. Oli näha, et siin osatakse koos kõrgveega elada. Esimene üleujutuse ohver oli muidugi Innar, kes üle ühe hiigellombi hüpates sinna sisse kukkus.
Sakamaal on palju ilusat ja sama palju tobedat. Võtsime ühed veinid Lübecki kesklinnas, kus toimusid 4. Kartulipäevad. Jah, on mida tähistada...! Õhtusöök itaalia restoranis, viimane õlu hotellis ja magama. Meie särtspunane redelauto seisis hotelli kõrval parklas, sõiduautode vahel, nagu suur tulekahju.

2

Eelmise õhtu varajane magama minek mõjus hästi, kui äratuskell helises 0400. Olime nagu kaks hulgust rongijaamas. Varajane lend liinil Viin-Stuttgart ei jäänud kohe kuidagi millegi erilisega meelde. Küll aga jäi meelde Karlsruhe rongi peale jooksmine, jõudsime eriti napilt. Lõunaks olime "Metz"-is kohal. See on Euroopa vanim tuletõrjetehnikat tootev firma. Momendil on nende põhitoodanguks redelautod ja päästetõstukid. Oleme "Metz"-i koostööpartnerid Eestis. Väike tiir tehases, lõunasöök ja saime kätte auto, mille pidime Soome transportima: 10m pikk, 15 t raske, 3,3m kõrge särtspunane tuletõrjeredel.
Sõitu alustasime GPS-i häälestamisega, sest ilma selle väikese vidinata ilmselt kaugele ei jõuaks. Sõidu alustades hakkas kallama ka hirmsasti vihma ja ees ootas ca. 800 km matka. Päeva teise poole veetsimegi vihmasel autobahnil ummikutes istudes ja meeletult kitsastel ajutistel sõiduradadel slaalomit sõites. Jube kui närvi need teetööd on suutelised inimesi ajama. Eriti neid, kellel võõras ja suur auto istumise all on. Sõitsime hämaruseni ja jäime öömajale mingisse väikesesse Saksamaa küll, mille nime esialgu ei teadnudki. Hotell oli väga kodune. Peremees, kes ilmselt selle maja ka ehitas võttis meid vastu nagu kadunud poegasid. Päris koomiline oli oma tuletõrjeautot väikese hotelli ette parkida ja küsida ega sellest probleeme ei tule, kui võtame kolme auto kohad. Muidugi sellest ei tulnud probleemi. Hotelli peremehel oli ka väga tüüpiline söögituba, kus pärast head tellimust tasuta pits schnapsi pakutakse. Reziimis on tekkinud mingi muutus, sest magama minek saabus jällegi varakult ca. kümne ajal.

1

Mõnikord on plaanid selleks, et need ei toimiks. Selle tuuri eellugu on nii pikk, et ei viitsi sellest kirjutada ja ammugi lugeda. Lühidalt oli stardilugu järgmine. 03-05.10 toimub Helsinkis mess Finnsec. Meie Soome partnerid otsustasid sellel messil presenteerida "Rosenbaueri" tuletõrjeautot ja "Metz" redelautot. Mõlemad masinad olid muidugi omal kodumaal, esimene Austrias ja teine Saksamaal. Probleemiks oli nende saamine Soome. Lahendina pakuti meile (mulle ja Innarile) need sealt mööda maad Rostocki sõidutada ja sealt laevaga Helsinkise messile. Algselt pidime lendama Viini ja Viinist rongiga sõitma Leondingisse. Võtma sealt tuletõrjeauto ja liikuma Saksamaale Karlsruhesse. Saama sealt redelauto ja minema Soome. Pärast 10 plaani muutust oli seis järgmine: mõlemad Viini, mina sealt Leondingisse, Innar Karlsruhesse. Päev enne lendu selgus aga, et "Rosenbauer" saadab oma masina rongiga Rostocki. Üllatus oli muidugi suur, sest asjad olid pakitud ja piletid ostetud. Õnneks meie mõistus ei lõppenud ja otsustasime ikkagi lennata Viini, minna sealt koos Karlsruhesse, võtta redelauto..... jne.
Ühest otsast oli see tobe aga teisest jällegi hea. Vaatamata sellele, et olen Austrias käinud oikuipaljukordi, ei olnud ma peatunud kordagi Viinis. Vana kombe kohaselt läks lennuk jällegi ropp vara hommikul. Maandusime Viinis ainult ühe probleemiga, hotelli ei olnud. Lennujaamas ajasime oma asjad korda ja meile leiti magamine suht-koht kesklinnas. Hotell oli nagu hotell ikka. Jõudsime sinna rongiga keskpäevaks. Kuna oli lõuna aeg, siis sõime esimeses ettejuhtuvas kohas, mis osutus väga tüüpiliseks Austria Hiina restoraniks.
September on Austrias sturmi aeg. See on aeg kui juuakse "elusat" veini ja ainult sel kuul aastas. Seega oli juba ette heameel sellest Austrile omasest traditsioonist osa saada. Sturmi ei saa osta poest, sest kinnises pudelis ta ei püsi, on ju käimas käärimisprotsess. Sturmi tasub otsida väikestest kioskitest ja veinitubadest. Kindlasti ei ole sellel joogil suurt reklaami, pea alati on kusagile servale väikeselt kirjutatud "Sturm 1/4 oder 1/8". Meie vilunud pilkudele ei jäänud need sildid muidugi märkamata. Seisime putkade ees ja rüüpasime head magusat Sturmi, valget ja punast. Sturmiga käib kaasa ka väike oht, sest elus vein elab ka kõhus edasi, mis omakorda võib esile kutsuda kõhu lahtisuse. Üks traditsionaalne asi segunes teisega. Sturmi kõrvale jälgisime kohalikke, kes sõid vorsti. Neid müüakse kõikjal ja lausa uskumatu on, kuidas germaanlased söövad tänaval vorsti, millele on kõrvale pandud viil leiba. Kõik söövad, kerjused, prouad, lipslased, noored emad, nende emad, töölised, töllerdajad jne. Lõpuks võtsime ka ühed bratwurstid, üritasime olla osake sealsest kultuurist.
Varane ärkamine hommikul ja Sturm mõjusid meile selliselt, et heitsime magama juba 1900. Viin iseenesest ei jätnud seda muljet, mida arvasin. Jah, ilus aga liiga klassikaline, korrapärane ja etteaimatav.

Brüssel

Bussiga nr. 65 NATOsse ja kohe nõupidamiste laua taha. Taaskord kiitus korraldajatele, asi sujus plaanipäraselt ja oli igati kontrolli all. Mingit tobedat venitamist ei olnud. Tutvustati arvutiprogrammi, mille abil peaksid suhtlema hakkama korraldajad ja millel nimeks MESIS. Iseenesest jättis päris hea mulje, kuigi mingitel hetketel tundus asi nats ülepingutatuna. Asja taust tundub aga olevat puht äriline, MESISe väljamõtleja püüab seda ilmselt NATOle pähe määrida. Klient missugune. Istumine lõppes täpselt nagu kirjas oli keskpäeval. Sõime odava raha eest lõuna ja läksime linna kõndima. Lennukini oli jubedalt aega. Kristjanil on huvitav hobi, ta kogub retrostiilis reklaamplakateid. Läbi väga suure juhuse leidsimegi talle spetsiaalse poe. Kristjan jäi muidugi plakatite maailma ja me Tartsiga vaatasime Brüsseli vanalinna päevavalges. Sama ilus nagu pimedaski. Majadest jäi meelde oskus kasutada ruumi, kusagil ei hakanud silma pööninguid. Igal majal on olemas katusekorterid, milledest on kindlasti väga hea vaade vanalinnale. Pärast plakati ostu vii srong meid lennujaama ja lennuk tagasi Eestisse. Pähe jäi tiirlema mõte sattuda Brüsselisse tagasi aga mitte ametnikuna vaid lihtsalt töllerdajana. Võib olla isegi turistina.

Seinakontaktis pole voolu

Seda avastasin hommikul, kui õhtul laadima pandud telefon hommikuks täis ei olnud. Pärast mõningast lülititega klõpsimist selgus, et elektrivool pistikutes on olemas ainult juhul, kui toas põleb tuli. Õnnitlused selle süsteemi väljamõtlejale. NATO-sse saamine on väga lihtne. Sinna saab bussiga nr. 65, ei tea, mida need poliitikud aastaid pingutasid:). Kesklinnast pooltunnikest sõitu ja olimegi kohal. Väravas läks kõik lihtsalt, kui välja arvata see, et meie delegatsiooni juht Kristjan meist eraldati ja kuhugi ära viidi. Tal oli sissepääsu loaga mingi jama, hiljem selgus, et Eesti esindus NATO juures oli midagi lihtsalt unustanud. Lootus teda õige saali leidmise juures kasutada kadus. Vaatamata sellele olime õige varsti õiges kohas, saalis nr. 13, ümbritsetuna väga ametlikest "ülikondadest". Oma arust olen rahvusvahelistes süsteemides tiirelnud ja ma tean inimesi. NATO juures olid aga peaaegu kõik võõrad. Varasemast teadsin ainult ühte poolakat, leedukat ja armeenlast.
Kuna Kristjanist ei olnud ei kippu ega kõppu, istusin tema asemel ümarlaua taha, tegelikult oli meie koht seina äärses toolirivis aga ei saa ju ülemuse kohta tühjaks jätta. Õnneks ilmus ta ise veidi aja pärast välja ja võttis ohjad üle. Tervituse sain siiski ise ära öelda.
Konverents sujus iseenesest hästi, väga tasemel oli selle juht. Teemaks oli juunis 2008 toimuv NATO suurõppus Soomes, kus lavastatakse üleujutuse järgne olukord. Eesti plaanib seal osaleda päris suure päästemeeskonnaga, mina ja Tarts peaksime olema aga õppuse korraldamise töögrupis. Soomlased esitasid oma plaanid, mis olid suht-koht üldsõnalised. Samas on veel ka piisavalt aega neid asju organiseerida. See eest kommentaarid, mida osa riike andsid, olid kohutavad. Oli tunda elukutseliste koosolekutel käijate lähedust. Jubedalt häiris, et pidevalt võrreldi ja räägiti asjadest, mis toimusid eelmisel NATO õppusel Horvaatias. Mingi hetk oli soomlastest kohe kahju, tahad teha midagi huvitavat ja siis pead kuulama, kuidas Horvaatias asjad olid. Loomulikult on vaja teha järeldusi ja analüüse. Samas kui need muutuvad eneseimetluseks on asi jabur. Just sellises stiilis see asi seal käis.
Hämmastama pani ka see, kuidas sealne seltskond tõlgendas baastermineid ja tõdesid. Tundub, et olen liiga palju Wolfgangi kuulanud, sest vahepeal ajas ikka päris tigedaks. Häda selles, et on tekkimas suurõppus, mis ei vasta reaalsus-loogikale ja tobe on see, et olen seal korraldavas meeskonnas. Midagi kindlasti on võimalik veel sättida, sest meie boss on rootslane aga üldplaanis tuleb sellest asjast vististi "pakasuuha". Samas rahvusvahelist kogemust on vaja ja usun, et deklareerisime päris hea struktuuriga Eesti meeskonna, milles läbivaks jõuks on välihaigla ja keemiarühm. Päeva teisel poolel külastasime ka Eesti esindust NATO juures, käisime seal kohvi joomas.
Pärast väikest päevalõpu banketti, mille korraldasid soomlased sõitsime hotelli poole, peas erinevad emotsioonid päevast. Iseenesest oli väga asjalik ja informatiivne, samas aga häiris teadmine, et ettekujutus NATO süsteemist rahvuvahelises humanitaaroperatsioonide maailmas oli saanud minu puhul löögi allapoole vööd. Maailma paremaks muutmine võtab tõesti palju aega.
Õhtul jalutasime Brüsseli vanalinnas. See on väga-väga ilus koht. Järjekordne arvamus sai hoobi. Seekord positiivse. Brüssel polegi ainult klaas-betoonkarpide linn. Siin on palju ilu, ajalugu ja mis peamine - ka kohalikke elanikke!!!

Kes Brüsselis käib on ...

Lõpuks ometi kord, kui ei pea hommikul kell 0600 lennujaamas olema. Nii nagu korra otsa lahti teed, nii jäädki käima. Ma mõtlen Brüsselit. Seekord ootab meid NATO. Reisiseltskonnaks on Tarts Päästekoolist ja Kristjan Päästeametist. Oleme oodatud 2008 Soomes toimuva NATO suurõppuse Uusimaa 2008 planeerimiskonverentsile.Kohale jõudmisega midagi meeldejäävat ei olnud, liiatigi on Kristjan kogemustega Brüsselis käija ja nii sujus kõik hästi. Hotell asus ka kesklinnas ja nii oli olemine täitsa hea.

Kojusõit

Uni läks ära kusagil üheksa paiku. Lahkumiseni oli aega ja otsustasin minna hommikukohvile kusagile linna. Hotelli kõrval oli kohe üks pagariäri ja vaatamata pühapäevale oli see ka avatud. Astusin sisse ja võtsin tassi kohvi. Minuga koos oli veel kaks saksa vanahärrat ja üks koer. Õhkkond oli nii Saksamaa väikelinnane kui veel sai. Väga lahe oli sellest osa saada. Järgmise kohvi võtsin juba tuttavas imbissis, teine meeleolu tekitav koht. Seal olid juba ees esimesed õllemehed, kes pudelist õlut lürpisid ja niisama seletasid. Müüjaks oli selles kohas vanaproua, kes ilmselt oli seal tööl vahetult pärast esmaavamist. Ta uuris minu käest, et mis kandi mehi olen, sest ta olevat juba viimased paar päeva võõraid nägusid liikumas näinud. Mis sa oskad öelda, proua teadis ilmselt kõike ja kõiki Hoyas. Kohvi võtsin muidugi topsiga kaasa ja jõin Weseri ääres pingil istudes. Väga rahulik ja kena pühapäev.
Lõunast viidi meid Bremeni lennuväljale, mis jäi meelde oma tühjuse ja vaikusega. Raske oli uskuda, et tegemist oli rahvusvahelise lennuväljaga. Mitt emingit liikumist ei sees ega väljas. Õhku me sealt saime ja õnnelikult Amsterdami maandusime. Lendasin koos Per Andersiga Rootsist. Meil oli aega ka üheks Heinekeniks ja niisama lobisemiseks. Per Anders on väga hea kamraada, kes teab rahvusvahelistest humanitaarmissioonidest vaata, et kõike. Selliseid tuttavaid on vaja.

Saksamaa-Bremen

Hommikune ärkamine oli loomulikult kohutav. Kell 0900 läks buss õppuse baaslaagrisse, kus pidi toimuma viimane info vahetus ja lõpetamine. Meie töögruppi näidati THW meeskonna liikmetele ja Peter tegi meiepoolse lühikokkuvõtte. INSARAG-i esindajad andsid THW-le üle vastavussertifikaadi ja oligi asi lõppenud. Mul tiirles aga üha enam ja enam peas Eestis korraldatava hindamisõppuse skeem, kuigi sinna on veel piisavalt aega. Unustada ei tohi muidugi, et ajal on kombeks teatud hetketel väga kiiresti liikuma hakata.
Lõuna söödi väga tüüpilises õlletoas, milliseid võib leida kõikjal Saksamaal. Hirmus uni oli kallal aga Bremeni ringsõidust ei raatsinud loobuda. Bremenile on iseloomulikud hiiglapikad elumajad, mis ehitati pärast Teist maailmasõda. Vanalinn on taastatud ja meenutab Tallinna vanalinna mudelit. Hea võrdlusmoment linnast, mis on üle 1000 aasta vana ja veidi uuemast ehk siis arengust ehituskultuuris. Suure pettumuse valmistasid maailmakuulsad Bremeni linna moosekandid. Eesli, koera, kassi ja kuke lugu teavad maailmas kõik inimesed. Olin nende monumenti näinud ainult millegi vahendusel. Millegi pärast arvasin, et see on midagi suurt kusagil Bremeni keskväljakul. Aga tühjagi, minu arust olid loomade kujud elusuurused ja seisid üksteise seljas ühe kiriku ukse kõrval. Väga armetu. Pilte Bremenist mul kahjuks pole, sest unustasin fotoka bussi.
Reisidel on tihtilugu väga tüütavaks asjaks ametlikud õhtusöögid. Hoyasse tagasi jõudes vaevas meeletu uni ja olekski parema meelega hoopis magama läinud, kuid ees ootas õhtusöök. Õnneks jäi aega pooltunnikest tukkuda. Suutsin just magama jääda, kui ärkasin koputuse peale. Esimene reaktsioon oli see, et on hommik ja ma olen kõik maha maganud. Reaalsustaju taastudes läksin ust avama ja seal seisis Muhammad. Tal oli kõigi jaoks kingitus ja nüüd tuli ta neid ükshaaval üle andma. Araablaste heatahtlikusel pole piire.
Õhtusöök oli jällegi tüüpilises saksakohas, kuid köök ja vein olid Rumeeniast ja kokk Albaaniast. Saksamale tüüpiline oli ainult perenaine, kes istus aegajalt lauda, uuris elu ja viskas paar pitsi schnapsi. Tegelikult oli õhtusöök päris lõbus, õnneks sai pidu läbi õigel ajal, sest lendamine valutava peaga ei ole just parim lahendus.